Tiit Loim: milleks hea tuju pärast vabandada?

Tiit Loim

FOTO: Arvo Meeks

Jaak Madisoni otsus Ruuben Kaalepi nimel Marine Le Peni meeskonnalt vabandust paluda viitab, et EKREs on arusaam vastutusest ja tahe vajadusel vastavalt käituda täitsa olemas. Kahjuks ei väljendu see mitte solvatud vähemuste, vaid välismaa poliitiku ees.

Hiljuti Eestit külastanud Prantsusmaa parempopulistliku erakonna Rahvusrinne kuulus juht Marine Le Pen andis siin pressikonverentsi. Ühtlasi jäi ta fotole koos EKRE liikme Ruuben Kaalepiga, kes avaldas sotsiaalmeedias foto, kus mõlemad näitavad valge rassi ülemvõimu tähendusega seotud pöidla ja nimetissõrme ühendamisega moodustatavat märki. Laialt levinud tähendus on märgil «OK», aga paremäärmuslased on hakanud seda kasutama meedia trollimiseks ning kohati on algne satiiriline tagapõhi sealt juba kadunud. Kaalep tegi seda ka oma ametivande andmisel riigikogus ning ütles pärast, et tegu on hea tuju märgiga.

Žestist kirjutasid maailma suured väljaanded. Le Pen nõudis foto eemaldamist sotsiaalmeediast ja põhjendas, et polnud teadlik, et sel võib olla teine tähendus peale «OK». EKRE aseesimees Jaak Madison palus vabandust enda sõnul Le Peni meeskonnalt Kaalepi nimel. «Noormees võib-olla ei mõistnud väga selgesti, kuhu see pilt võib jõuda ja mis probleeme võib see tekitada teisele inimesele,» ütles Madison Äripäeva debatis.

Kangesti jääb mulje, et erakonna juhid võtavad poliitikat kui pullitegemist.

Huvitav, et Kaalepi žesti kordasid varem riigikogu ees lõbusa olekuga ministrid Mart ja Martin Helme, aga rassistliku alatooniga koolipoisihuumor või provokatsioon ei pannud kedagi vabandust paluma riigile tehtava võimaliku mainekahju või mõju tõttu vähemuste kohtlemisele. Kõigest ju hea tuju väljendus. Küll tasus vabandust paluda, kui Le Penil võib valimistel selle tõttu probleeme tekkida. Ju polnud ainult hea tuju märk. Ja nagu selgub, võetakse välismaal selliseid märke tõsiselt.

Hea küll, meedia provotseerimiseks see kõik ju välja mõeldud on ja üht žesti ei maksa üle analüüsida, aga küsimus on suhtumises. Kangesti jääb mulje, et erakonna juhid võtavad poliitikat kui pullitegemist. Raske on prognoosida, kas selline trall paneb inimesi aru saama, et rahulolematuse tagajärjel populismi valimine ei too kaasa soovitud muutust. Ka mina ei tahaks asjatult EKREt materdada: tuleb ju proovida mõista nende inimeste muresid, kes neid valisid. Aga praegu on küll raske näha, kuidas seni toimuv Eestit nii-öelda ausale tööinimesele paremaks paigaks teeb.

Tagasi üles