Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/01/13/296126t1h1d6d.jpg)
Oktoobris tekitas elevust uudis, et suuremad Eestis tegutsevad pangad plaanivad luua ühtse sularahaautomaatide võrgu.
Maakeeli lahtiseletatuna tähendab see, et pangad leiavad konkursi kaudu firma, kes hakkab neile osutama sularahaautomaadi teenust. Sel juhul on nimetul automaadil ükskõik, millise kohaliku panga logo on inimese pangakaardil, kui ta raha välja võtab.
Sularahaautomaadi ülalpidamine on kallis, sest regulaarselt tuleb tegeleda riistvara ja turvaprobleemidega ning maksta elektri, valve ja automaadi täitmise eest. Lisaks suureneb aasta-aastalt kaardimaksete ja väheneb sularahatehingute arv. Tõsi on ka, et pankurile on sularahaautomaadis olev raha lihtsalt seisev raha.
Aga aru peab saama ka inimestest, kelle rahaga pank toimetab. Ärevuseks annab põhjust nii-öelda Soome kogemus, kus analoogse süsteemi käivitamine tõi kaasa sularahaautomaatide arvu olulise vähenemise maapiirkondades.
Sealne operaator sai töö käigus targaks: maal on sularahaautomaate kallis paigaldada ja pidada. Soomes tegutseb nimelt pankade ühine sularahaautomaatide võrgustik.
Inimesel on ükskõik, kas ta saab sularaha automaadist, mis kuulub ühele pangale või hoopis pankade grupile. Kliendile on oluline, et ei halveneks teenuse kättesaadavus ja kvaliteet ega tõuseks selle hind.
Kuigi mitu panka on lubanud, et tulevikus saab igast automaadist tasuta sularaha, ei pruugi see nii igavesti kesta. Pangaliit pole välistanud, et edaspidi seatakse piiranguid sularaha tasuta väljavõtmise kordadele. Kindlasti peab finantsinspektsioon tähelepanelikult jälgima kavandatavaid muudatusi ja andma neile õigusliku hinnangu.
Et kapital järjekordselt inimestest üle ei sõidaks, on vajalik, et ka konkurentsiamet hoiaks protsessi oma kontrolli all. Tulenevalt seadusest saab konkurentsiamet pankade koostööle nõudeid esitada ja veenduda projekti seaduslikkuses.
Konkurentsiameti pädevuses on seada selged reeglid ja nõuda, kuidas sularahaautomaatide võrgustik peab Eesti geograafiliselt katma. Seepärast tegin koos paari kolleegiga Riigikogust selleteemalise järelepärimise konkurentsiametile.
Praegu on hea meel konkurentsiamet kinnituse üle, et ameti töötajad jälgivad käivitunud protsessi tähelepanelikult ja on valmis vajadusel sekkuma. See annab lootust, et me põhjanaabrite kombel reha otsa ei astuks. Inimeste võimalused ei tohi halveneda.