Teaduse üks suuri käske on: «Ära usalda võimuorganite argumente. Liiga paljud võimurite argumendid on väga tihti väga valeks osutunud.» /Carl Sagan/
Kas uskuda kliima soojenemisse inimtegevuse mõjul?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maakera gobaalse soojenemise teooriat seostatakse teatavasti tööstusrevolutsiooni tulemusena inimtegevuse mõjul atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside, esmajoones süsihappegaasi (CO2) sisalduse võimaliku suurenemisega atmosfääris, mille tulemusel maakera pind hakkaks üha enam soojenema ning saabuks kliimakatastroof.
Teooria propageerijate suure lobitöö tulemusena sõlmiti 1997. aastal ka rahvusvaheline niinimetatud Kyoto kliimalepe, mis kohustab riike vähendama kasvuhoonegaaside ja sealjuures just põhiliselt CO2 õhku paiskamist või selle hoidmist varasemal tasemel.
Euroopa Liidu liikmena ühines ka Eesti 2002. aastal selle leppega. See toob aga juba järgmisel aastal kehtestatavate kohustuslike CO2 kvootide ja saastemaksudega meile tõsiseid majanduslikke piiranguid, eriti meie senises põlevkivil põhinevas energeetikas.
Hoolimata globaalse kliimasoojenemise teooria pooldajate väidetest, nagu olekski viimastel aastakümnendeil maakera keskmine temperatuur ja CO2 tase märgatavalt tõusnud, leidub teadlaste hulgas siiski skepikuid. Nemad julgevad seada kahtluse alla inimfaktori mõju kliima soojenemisele ja kogu kliima globaalse soojenemise teooria. Eestis on neist tuntumad akadeemikud Endel Lippmaa ja Anto Raukas.
Kõigepealt on need teadlased rõhutanud, et viimase aja meteovaatluste põhjal kliimasoojenemise tõestusena esitatavad andmed on saadud liiga lühikeste vaatlusperioodide alusel. On ära segatud kaks erinevat mõistet: lühiajalised ilmastiku kõikumised ja pikemaajalised kliimamuutusi iseloomustavad nähtused.
Teiseks püütakse üle tähtsustada mõningate niinimetatud kasvuhoonegaaside – süsihappegaas, metaan – mõju Maa soojusbilansile ja seega ka ilmastikule.
Tähelepanuta on jäetud aga maailma meredes oleva vee ja atmosfääris paikneva veeauru osa üldises maakera kliima kujundamises. Nimelt neeldub 70 protsenti Maale langevast päikesekiirgusest esmalt just ookeanides. Seetõttu kannavadki maailmamerede suured veemassid hoovustena kaasas tohutuid soojushulki, mis sõltumatult inimtegevusest mõjutavad kogu Maa kliimat.
Geoloogilised ja teised uurimused näitavad, et Maa kliima on aegade jooksul palju muutunud ja muutub paratamatult ka tulevikus, sõltumata inimtahtest ja tegevusest.
Tänapäeva ülemaailmne meteoroloogiateenistus, hoolimata oma käsutuses olevast hiigelaparatuurist ja ülemaailmsest ilmajaamadelt saadud infost, ei suuda isegi kuupikkuseid täpseid prognoose anda. Tegureid, mis ilma mõjutavad, on siiski väga palju. Veelgi rohkem on põhjuseid, mis mõjutavad Maa kliimat.
Nüüd aga tahavad niinimetatud «kliimaprofessorid» ja nendega kaasa jooksvad poliitikud kogu Maa kliima edasise kujunemise panna ühele kaardile: inimtegevuse käigus atmosfääri paisatud CO2. Samas moodustab see vaid tühise osa, umbes 5% Maa atmosfääri eritatavast CO2 koguhulgast. Ligi 95% tekib looduslike protsesside, nagu vulkanism, orgaanilise aine kõdunemine ja organismide hingamine, tagajärjel.
Mis on aidanud aastatuhandete jooksul ja tänapäevgi liigset süsihappegaasi atmosfäärist kõrvaldada? Esmalt muidugi taimestik, mis kasvuprotsessis seob tohututes hulkades süsihappegaasi. Rohkem veel kui viljapõllud, heina- ja karjamaad ning sood, neelavad süsihappegaasi maakera kopsud – metsad, eriti troopilised vihmametsad.
Peamise süsihappegaasi siduva ja mahutava reservuaari moodustavad siiski ookeanid, mis sisaldavad kuni 90% kogu Maa ringluses olevast süsinikust lahustunud CO2 näol. Süsihappegaasi neeldumist maailmameredes kindlustab ühelt poolt ookeanides kasvavate veetaimede ja vetikate suur süsihappegaasi sidumise võime ning teisalt surnud vee organismide ja mineraalsete moodustiste settimine ookeanide põhjakihtidesse.
Hinnatakse, et nii ookeanide plankton kui veetaimed neelavad isegi suuremas koguses süsihappegaaasi kui kogu Maa maismaa taimestik.
Seetõttu kliimasoojenemise pooldajate üks põhiväiteid, nagu inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud süsihappegaas jääks sinna pea piiramatuks ajaks püsima, põhjustades seal CO2 kuhjumise tagajärjel kliimakatastroofi, ei pea paika, nagu ka kogu Maa globaalse kliimasoojenemise teooria.
Eeltoodu ei tähenda, et võiksime senises tempos jätkata loodusvarade armutut kulutamist. Praegusest kasvuhoonegaaside piiramise kampaaniast võib kasugi olla. Kuid seda võiks teha senise rahva hirmutamise ja lollitamise asemel nende püüdluste õigete nimedega: inimkonna hea tervise ja Maa elukeskonna puhtuse säilitamise nimel.