Igor Taro: kes meist sooviks elada ääremaal?

Igor Taro Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Poliitik ja endine Põlva maavanem põhjendab, miks on Eestil mõistlik võidelda eelkõige paremate tingimuste, aga mitte uute müüride ehitamise eest.

Mis on tänapäeva kagueestlasele mureks? Ikka see, kas kodukohas jagub tööd, millist palka makstakse, kuidas poodi, haiglasse või lapsed kooli saab. Valga-, Põlva- ja Võrumaa inimese mure sarnaneb sellega, millega Eesti seisab silmitsi Euroopas. Kas oleme piisavalt olulised, et meid kuulda võetaks?

Viimased 15 aastat on Eesti olnud Euroopas paremini nähtaval kui Kagu-Eesti pealinnas. See on valus, aga oluline teadmine. Eesti edulugu maailmas kasvas suuremaks kui meie ise. Meist pisut kaugemal arvavad inimesed tihtipeale, nagu elaks Eestis vähemalt 10 miljonit inimest, kuna vähemaga poleks olnud võimalik e-riigi edulugu üles ehitada. Ja seetõttu ongi meie riik väga eriline: oleme riigi ja rahvana suutnud olla vaimult suuremad kui pindalalt või rahvaarvult. Kuidas see võimalikuks osutus?

Ükskord pidime gümnaasiumi lõpuklassis kirjutama pisikese essee «Euroopa Liidu poolt või vastu». Ühiskonnaõpetust andnud toonane direktor Ott Ojaveer lubas, et hindab mitte seisukohta, vaid argumenteerimise oskust. Kogu klass kirjutas poolt, mina kirjutasin ainsana vastu. Sain maksimumpunktid.

Detaile enam ei mäleta, aga küllap kasutasin argumendina samu stereotüüpe ja klišeesid, millest kõnelevad eurovastased tänapäevalgi: kas Eestis saab ikka jätkuvalt eesti keeles kõnelda, ise otsustada ja omal moel asju teha? Saab küll, nagu näitasid vahepealsed 20 aastat.

Eestile tulevikusihi seadmisel on mõistlik pidada silmas nii enda viimase paarikümne aasta kogemust, vähem õnnelike saatusekaaslaste käekäiku kui ka Euroopas tehtud vigu.

Toonane mõtteharjutus oli abiks, et seada mõistlikult sihti ka tulevikuks. Üks oluline õppetund, et osav demagoogia võib esmapilgul vett pidada, aga praktikas osutuda täiesti kasutuks. Kui täna küsida, milliseks oleks kujunenud Eesti elu väljaspool Euroopa Liitu, on ju näiteid täiesti lähedalt ja varnast võtta.

Kui see oleks Eesti, mis on võtnud tõsisemalt eesmärgiks ühinemise, sarnaneksime praegu Serbiale. Kui mitte, siis pigem Moldovale. Kindlasti on tegu eksootika mõttes vahvate reisisihtkohtadega, kuid ilmselt ei sooviks me maadelda aastal 2019 samade muredega, millega nemad praegu silmitsi on.

Kõige vähem tahaksime praegu olla Euroopa ääremaa, millest ei sõltu mitte midagi ja kuhu käiakse vaid nostalgilistel ekstreemreisidel. Oleksime postsovetlik ning võrreldes ELi naabritega olulisel määral mahajäänud riik, kes ilmselt sõltuks nii poliitiliselt kui majanduslikult suurel määral Venemaast.

Seetõttu ongi mõistlik Eestile tulevikusihi seadmisel pidada silmas nii enda viimase paarikümne aasta kogemust, vähem õnnelike saatusekaaslaste käekäiku kui ka Euroopas viimastel aastatel tehtud vigu. Nii Kreeka kui Suurbritannia populistide ajutisest võidukäigust maitsesid kibedaid kaotusevilju mõlema riigi kodani- kud – kaupmehed, tootjad ja põllumehed ning tavalised maainimesed, kelle elu pea peale pöörati. Nende edu seisnes seni kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vabas liikumises. Ja ühtäkki selgus, et katsed poti ühes servas paksemat suppi keeta toovad mitte rammusama, vaid hoopis lahjema tulemuse.

Meie rõõm on olnud, et Eesti lugu sai maailmas tohutu võimenduse ja tänu sellele tuntaksegi meid suuremana, kui kaardil või suuruse edetabelis oleme. Teisalt on meie mure seotud Euroopa Liidus vohava protektsionismiga, millega proovitakse neidsamu alusväärtusi – kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumist – meie eest piirata.

Üks katsumus on kindlasti raputada Euroopa Liit lahti paigalseisust. Vanade liikmesriikide rikkaks olemise projektist peaks saama kogu ühenduse jõukamaks saamise projekt. Palju seletamist tuleb seoses nii-öelda vanade liikmesriikide protektsionismiga, kes pelgavad meie töötajaid ja proovivad ebaõiglaselt oma poti servas paksemat suppi keeta. Samuti on suur proovikivi hakata panustama lisaks põllumajandusele ka üldisesse innovatsiooni, et Euroopa parimad ülikoolid oleksid maailma edetabelis kõrgemal kui 50. kohal ja suudaksime püsida konkurentsis USA ja Hiinaga.

Katsed poti ühes servas paksemat suppi keeta toovad mitte rammusama, vaid hoopis lahjema tulemuse.

Seetõttu ongi mõistlik võidelda eelkõige Eesti jaoks paremate tingimuste, aga mitte uute müüride ehitamise eest. Eestil on praegu palju kaotada ja samas võimalik veelgi rohkem võita. Kui peaksime ülejäänud Euroopaga hakkama suhteid koomale tõmbama, kaotame oma ettevõtjate soodsa ligipääsu maailma jõukamale ostjale. Samal ajal on meil Eestina sellele kooslusele väga palju anda. Meile harjumuspärane e-riigi lahendus pole enamikus riikides siiani tavapärane. Paberivaba ning automatiseeritud asjaajamine aitaks vähendada bürokraatiat ja muuta Euroopa Liidu toimimist tõhusamaks. Seetõttu ütlemegi: rohkem Eestit Euroopas!

Eesti poolt vaadates on suured ülesanded puhta energeetika ning jäätmevaba ringmajanduse poole liikumine. See aitab hoida meie loodust ja elukeskkonda. Paraku pole kõikjal Euroopas käivitatud isegi pakendiringluse süsteemi. Meile on aga päris valus küsimus põlevkivienergiaga seonduv. On vaja kokku leppida mõistlik plaan, kuidas tagada sujuv üleminek nii, et oleks tagatud nii Eesti energiajulgeolek kui ka sotsiaalmajanduslik stabiilsus.

Euroopa Liidu parimad võimalused sisalduvad ikkagi alusväärtustes: kaupade, inimeste ja kapitali vabas liikumises. Alustaks nende võimaluste paremat realiseerimist.

Euroopa föderaliseerumine pole kindlasti päevakorral. Föderaliseerumise tondiga hirmutavad põhilised need, kellel pole ühtki muud edasiviivat ideed. Euroopa Liidus on praegu veel 28 riiki, mis on väga eripalgelised ning liitriigi konsensust ei paista küll kusagilt.

Eesti on suutnud tänu oma erilisusele maailmas omajagu läbi lüüa. Ja Kagu-Eestil on selleks samuti võimalus. Nelja aasta eest sai meie riigi ühest väiksemast omavalitsusest – Setomaast – Soome-Ugri pealinn, mis on oluline vaimne keskus 25 miljoni inimesega keele- ja kultuuriruumile.

Oma erilisust tasub hoida. Teistsuguseks olemist väärtustatakse maailmas rohkem kui tavalist. Meie plaan on viia Euroopasse rohkem Eestit, et meie riigi edulugu jõuaks täiel määral ka Kagu-Eestini.