Ühiskond on katki

Kaupo Kutsar FOTO: Arvo Meeks

FOTO: Arvo Meeks

Kas sa üldse tead, kui palju on valget rassi maailmas järele jäänud? Nii küsis laupäeva hommikul minult Valga Maxima parklas üks kuuekümnendates naine. Raevukalt ja valju häälega, meie arutelu lõpus. Tema arvates tuleks europarlamenti EKREt valida.

Selgitasin, et EKRE ministrid ei lähe ka valituks osutudes eurosaadikuks. Läheb suure tõenäosusega Jaak Madison ja tema oma seniste seisukohtade järgi tahab teha Eestis referendumit liidust välja astumiseks ning võitleb sõnakalt Euroopa Liidu vastu. Elukogenud naisterahva mõõt sai täis, kui lisasin, et kui me ei kuuluks enam euroliitu, oleksime varsti Nõukogude Liidus ehk Venemaaga samas liidus, sest Eesti asukoht kaardil ei võimalda meil üksinda rahus eksisteerida.

Vestlesin europarlamendi valimiskampaania käigus väga erinevate inimestega. Lõuna-Eestis tunnetavad paljud, et elame kuskil teises Eestis ja senine eliidi ning ärimeeste huvidele suunatud poliitika jätab ääremaad vaesusesse. Seda näitasid ka viimased riigikogu valimised, kus protestihääli tuli EKRE-le eriti palju.

Seejuures on ka minu enda tuttavad öelnud, et valisid EKREt protestiks Reformierakonna senise poliitika vastu. Kindlasti ei ole nemad radikaalid, kes seaksid kahtluse alla Euroopa Liitu kuulumise või presidendi visiidi vajalikkuse idanaabri juurde.

Praegused reitingud näitavad suurimat toetust Marina Kaljurannale, mis näitab, et tema on inimene, keda tuntakse. Ta on poliitikas uus ning teda usaldatakse. Kaljurand ja Ansip saavad kindlasti vajaliku häälte hulga kokku. Samas on huvitav tõdeda arusaama, nagu oleks erakonnale Eesti 200 või mõnele teisele väikeparteile antud hääl raisku läinud, sest nemad ei osutu valituks. Tegelikkuses on ju igasugune nii-öelda üleliigne hääl, mis antud Kaljurannale, raisku läinud, sest viib europarlamenti väikese häältesaagiga saadiku, kes võib töötada hoopis valijate tegeliku soovi vastu.

Ehe näide on 975 häälega Euroopa Parlamendis olev Igor Gräzin, kes enamikule Reformierakonna toetajatest nagu halb unenägu. Mees, kes enda sõnade järgi peab oma suurimaks saavutuseks europarlamendis oldud aja jooksul konverentsi «Kuidas eurost lahti saada» korraldamist.

Kõigil peaks olema värskelt meeles Eesti 200 riigikogust välja jäämine mõne tuhande häälega. Ka siis hirmutati valijaid, et teie hääl läheb raisku ja kindlasti kallutas see osa valijate otsust. Nüüd juhtus hoopis vastupidi: raisku läks 24 448 häält ja valituks osutus näiteks 289 häälega Kalev Kallo. Kindlasti tuleks valida südametunnistuse järgi. Ei ole vaja karta, et meie endised ministrid või välispoliitika eksperdid valituks ei osutu, neid tuntakse ja valitakse.

Usun, et lõppkokkuvõttes aitab EKRE kaasamine valitsusse ühiskonda tervendada. Mis oleks saanud nelja aasta pärast järgmistel valimistel, kui nad oleksid veel neli aastat raevukalt opositsioonis oma pagulastrummi tagunud? Eestis pagulasi peaaegu pole, kuid trumm töötab ja kaja on kostnud vist igasse ääremaa talusse.

Lõuna-Eestis inimestega kohtudes olen kohanud palju kaasatundmist valitsuse liikmetele, just EKRE omadele. Eks aeg näitab, kas nad õpivad olema kõigi inimeste ministrid või see võimuliit lihtsalt laguneb. Kindlasti on meie demokraatia arenenud nii tugevaks, et elame selle valitsuse suuremate probleemideta üle. Pigem saab teatud mõttes kasulik olla seniste parteide toiduahelate läbi lõikamine ja mingigi teise pilguga vaatamine ministeeriumite köögipoolele.

Vaevalt see elukogenud daam Valga kaupluse parklas tahaks Euroopas apartheidi juurutada, kuid kindlasti peavad meie praegused ministrid ja tipp-poliitikud rahvast rahustama.

Tagasi üles