Liina Kersna: vägivald koduseinte varjus ei ole kunagi isiklik asi

Riigikogu liige Liina Kersna Foto: Gert Kelu

Politseile teatatakse koduseinte vahel toimuvast vägivallast aastas üle 15 000 korra, mis teeb 40 juhtumit ühe päeva jooksul. Samas teame, et vaid iga kümnes lähisuhtevägivalla ohver pöördub politsei poole. See tähendab, et meie ümber on umbes 150 000 inimest, kellele on kodu kõige ebaturvalisem paik.

Aasta esimese nelja kuu jooksul on üle Eesti naiste tugikeskustesse pöördunud 728 vägivallaohvrist naist, neist 70 Valga-, Võru- ja Põlvamaalt. Kõigi nendega on olnud seotud pea tuhat last. Need on lapsed, kes kasvanud vägivaldses keskkonnas. Teame, et vaid neli kuni kuus protsenti ohvritest otsib abi naiste varjupaikadest või ohvriabist. Kolmandik vägivalla all kannatajatest ei iitsata sellest kunagi kellelegi.

Euroopa põhiõiguste ameti uuringu järgi ei pöördu Eestis vägivallaohvritest naised abi saamiseks politsei poole eelkõige hoiaku tõttu, et koduseinte vahel toimuv on rangelt pere siseasi. Lisaks tuntakse hirmu kättemaksu ees. Vaikimine teebki sellest vägivallaliigist varjatuima vägivalla ühiskonnas.

44 protsenti kõigist vägivallakuritegudest on lähisuhtevägivalla kuriteod, kus 80 protsendil juhtudest on ohvrid naised ja 87 protsendil juhtudest on vägivallatseja mees. Möödunud aastal suri lähedase inimese käe läbi seitse inimest.

Ja jätkuvalt annab vaid umbes kümnendik lähedasi, kes on lähisuhtevägivallast teadlikud, sellest tugikeskustele või politseile teada, kuigi abi on ohvritele olemas. Esimest korda Eesti riigi ajaloos on sel aastal naistevastase vägivalla ohvrite toetamiseks miljon eurot. Tundub köömes 11,31 miljardilise riigieelarve juures, aga siiski tähenduslik. Mäletan hästi nelja aasta tagust kohtumist Tartu naiste tugikeskuse töötajatega, kus küsimusele, kui palju võiks valdkonnas raha olla, et nad saaksid abivajajaid paremini toetada, vastati: üks miljon. See oli aeg, kus projektide ja riigi toel oli ohvrite toetamiseks kokku 500 000 eurot. Järgnevad aastad rääkisin ja kirjutasin selle miljoni olulisusest nagu rikkis kellakägu. Nüüd on see lõpuks olemas.

Möödunud aastal suri lähedase inimese käe läbi seitse inimest.

Erinevalt aastatetagusest ajast on tänaseks lisaks miljonile valdkonnas ka töörahu. Varem taotlesid naiste tugikeskused riigilt igal aastal projektiraha ning viimasel aastal tellis riik teenust üheaastase hankega. Nüüd sõlmis riik naiste tugikeskustega üle Eesti kolmeaastased lepingud, mida saab pikendada viiele aastale. Stabiilne kohalik teenusepakkuja on ohvrite toetamisel ülioluline, sest abi minnakse küsima ikka neilt, keda usaldatakse. Ja usaldust, nagu teame, ei ulatata hõbevaagnal. Usaldus on vaja välja teenida nii ohvrite kui ka koostööpartnerite seas.

Viimastel aastatel teatavad inimesed julgemalt kodusest vägivallast, abi pakuvad tugikeskused ja riik panustab valdkonda esimest korda miljoni, aga teha on siiski veel palju.

Esiteks on viimane aeg hakata käsitlema vägivalda näinud lapsi kui passiivseid ohvreid, mitte vaid kui tunnistajaid. Selleks on vaja muuta ohvriabiseadust, et vägivaldses keskkonnas kasvanud saaksid ohvriabiteenuseid ka siis, kui vanem ei algata kriminaalmenetlust. Teame, et vägivalla nägemine mõjub laste hingedele sama laastavalt kui otseselt vägivalla kogemine. Uuringud näitavad, et oluline osa nendest, kes kasvavad vägivaldses keskkonnas, on ühel päeval kas ise vägivallatsejad või ohvrid. Seda mustrit saab murda vaid varajase märkamise, sekkumise ja süsteemse toetamise kaudu. Olen täiesti kindel, et aina rohkem inimesi on valmis tegutsema selle nimel, et meie keskel oleks vähem katkiseid hingi.

Tihti keelduvad ohvrid esitama politseile avaldust isegi siis, kui politsei on sündmuspaigale kutsutud. Ühelt poolt võib olla selline käitumine mõistetamatu, kuid meil tasub meelde tuletada, et neid naisi on reeglina pekstud korduvalt. Valdkonna spetsialistid on öelnud, et keskmiselt laseb naine enne abi küsimist end lüüa 33 korda. On täiesti arusaadav, et kui inimest on alavääristatud nii vaimse kui ka füüsilise vägivallaga, siis ainuke kindel kaaslane on tal hirm. Hirm, mis ei luba küsida abi, esitada avaldust politseile ega lahkuda suhtest. See on surmahirm.

Kui olukord nõuab, peaks lahkuma kodust vägivallatseja, mitte ohver.

Seepärast on ülioluline, et riiklik ohvriabi saaks koostöös politseiga kohe sündmuspaigal pakkuda emotsionaalset tuge ja hinnata turvariske. Kui olukord nõuab, peaks lahkuma kodust vägivallatseja, mitte ohver. Kannatanule peab olema kindlustatud nii-öelda puhveraeg, mil ta teab, et vägivallatseja koju tagasi ei tule. Aeg, mil on võimalik ohvrit nõustada ning teha edasisi otsuseid.

Kolmas oluline ülesanne on arendada meie ametnike arusaamu lähisuhtevägivalla eripäradest, et ohver tunneks end riigi poolt kaitstuna. Politsei ja prokuratuur on teinud selle nimel teadlikult tööd, mis on andnud häid tulemusi. Sarnast arendustööd vajaks ka kohtusüsteem. Naiste varjupaikades käies kuuleb ikka ja jälle lugusid, kuidas kohtunik ohvrit kohtusaalis alavääristab, kuna paljudel õigusemõistjatel puuduvad põhjalikumad teadmised lähisuhtevägivalla toimimisest.

Et juhtumite lahendamised kohtus oleksid kiiremad ja asjatundlikumad, võiksid meil olla koolitatud kohtunikud, kelle lauale jõuaksid lähisuhtevägivalla juhtumid.

Peame hakkama tegelema ka vägivallatsejatega, et säästa järgmisi võimalikke ohvreid. Esimest korda on riigieelarves raha, mis on mõeldud vägivaldsetele inimestele, kes tahavad oma käitumismustrit muuta. Kahjuks on neid praegu vähe, aga kui me neid ei aita, ei suuda me ka vägivalda vähendada, sest vägivallal on komme muutuda ajas pigem jõhkramaks.

Moodustasime riigikogus lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvrite toetusrühma, kuhu kuuluvad enamasti Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed, kuid ka üks esindaja Keskerakonnast ja EKREst.

Kuigi minu kolleeg Helle-Moonika Helme kirjutas Delfis, et koduvägivalda aitaks vähendada traditsiooniliste soorollide juurde pöördumine, näitavad uuringud, et mida suurem on ühiskonnas naiste ja meeste vaheline võrdõiguslikkus, seda julgemalt küsivad ohvrid abi.

Meie eesmärk on tõsta ühiskonnas teadlikkust lähisuhtevägivalla toimimisest ning anda riigikogu tasandil oma panus, et ohvrid oleksid paremini kaitstud ja toetatud. Sellele aitab kaasa ka mõistvam ühiskondlik hoiak.