Lugeja kirjutab: virtuaalmaailm ei ärata usaldust

Valga kunstnik Henn Soopalu. Foto: Sirje Lemmik

Olen vana kooli inimene, kes uuendusi kergelt omaks ei võta.Näiteks oli raske harjuda mõttega, et ei näe oma palka, vaid see kantakse panka. Kui mul vaja, võtan raha seina seest.

Mulle ei meeldi kaardiga maksta. Võtan sularaha välja ja toimetan sellega. Õhtuti märgin üles, palju päeval kulutasin. Seega on tähtsad kassatšekid, kuid kahjuks igalt poolt ei taheta neid anda.

Sellist täpsust ja arvestamist õpetas mulle minu abikaasa, kes eluaeg töötanud kaubanduses. Mis puudutab rahaga ümber käimist, siis selle koha pealt olin ikka omal ajal täielikult «metsast püütud». Juba mitu päeva enne palgapäeva olid mul tühjad pihud. Nõukogude ajal oli siiski see hea asi, et palka sai kaks korda kuus.

Praegu aga on elu nii häbematult kallis, et kui ma igal õhtul raha üle arvestust ei peaks, oleks tunne, et olen osa rahast ära kaotanud või mind on röövitud.

Kui aga veel petmisest rääkida, siis tulevad meelde e-valimised, sest ka selle teema puhul tehakse üha enam juttu petmisest. Ka mina usun seda. Mulle meenub ühe kolleegi jutt seoses viimaste riigikogu valimistega. Kolleegil töötab üks tuttav inimene pansionaadis ja too olla rääkinud umbes järgneva loo. «Minu juurde tulid mutikesed ja vanamehed, kellel käes ajaleht kandidaatide nimedega ja mõnel ka paberileheke, kus kandidaadi nimi peal, ja ütlesid: «Vali nüüd see minu kandidaat, ma tahan, et tema pääseks riigikokku.» Aga naine, kes siis arvuti taga toimetas, mõelnud endamisi: mulle on vaja ainult teie dokumente ja küll ma siis ise tean, keda valin. Ja nii oligi ta teiste nimel valinud selle kandidaadi, keda ise tahtis.»

Nõndamoodi toimetati ehk nii mõneski hooldekodus ja pansionaadis. Mis aususest siis veel räägime? Ka need said kannatada, kellele valimiskast koju toodi, sest nendega sai kindlasti edukalt manipuleerida.