Miks ei taheta olla hooldustöötaja?

Tiit Loim. Foto: Arvo Meeks

Kui hooldekodud tõid ministeeriumile esitatud haridusnõuete karmistamisest loobumise palves argumendiks tööjõupuuduse, ei tundunud see kuigi üllatav.

Hooldekodude ühendused soovivad, et sotsiaalministeerium loobuks uuest aastast kehtima hakkavatest ettevalmistusnõuetest hooldustöötajatele, kuna praegustes tingimustes on raske vajalikku meeskonda kokku saada.

Et vähendada tõenäosust jääda eluvõõraks, olin kuus-seitse aastat tagasi Tartus erihooldekodus tegevusjuhendaja. Hooldustööga võrreldes oli see kindlasti lihtsam. Ei pidanud mähkmeid vahetama, kedagi riietama ega pesema.

Küll tuli mõneti tuttav ette, kui Lõuna-Eesti hooldekeskuse omanik Vambola Sipelgas ütles, et tihti ei mõtle inimesed sellele, kui keeruline võib mõne olukorraga toime tulemine olla. Ja muidugi kõlas tuttavana palgaküsimus.

Suurem osa suhtlusest klientidega oli mu töös meeldiv, kuid tuli ka ette, et mõne hoolealuse puhul polnud teenus päris adekvaatne. Aeg-ajalt esinevate kergema agressiivsuseni viivate ärevushoogude vastu head abinõu ei leidunudki, kuigi suur osa töötajatest oli erialase haridusega ja kõik soovisid klientidele maksimaalset heaolu. Samuti ei õnnestunud hoolimata konsultatsioonidest spetsialistidega ära hoida autistist kliendi ärevushooge. Mitmesugused mured tegid tihti pingeliseks ka koosolekud kolleegidega. Palka maksti täiskohaga töö eest napilt üle 500 euro kuus.

Vähemasti arstide ja õpetajate palgad on juba märkimisväärselt tõusnud ning nüüd tuleks samasugune tähelepanu suunata ka hooldajate tasudele.

Kuuldavasti on vähemasti minu vanas töökohas asjad vahepeal paremaks läinud. Aga kui arvestada, et ka praegu saab osa palju raskema hooldustöö tegijaid vaid veidi üle miinimumi palka, ei maksa imestada, miks Valgamaa kutseõppekeskuses hooldajate õpperühma vaid üks õpilane minna soovis, nagu mainis Vambola Sipelgas. Ja pole üllatav seegi, et koolituse läbinud töötaja Soome pageb või haiglasse kõrgema palga peale suundub.

Erialasid ei tasustata vastavalt sellele, kui ebameeldiv on töö. Paraku hooldamise juures mingist prestiižist rääkida ei saa. Hämmastaval kombel siiski leidub inimesi, kes valmis seda tööd praegustel tingimustel tegema. Kui fanatism kõrvale jätta, ei paista peale palga just palju meetodeid motivatsiooni tõsta.

Vähemasti arstide ja õpetajate palgad on juba märkimisväärselt tõusnud ning nüüd tuleks samasugune tähelepanu suunata hooldajate tasudele.