Kaido Tamberg, Monika Otrokova: Eesti jõud kolme värviga

Monika Otrokova ja Kaido Tamberg

FOTO: Arvo Meeks

Selle aasta Eesti lipu päev on rahvuslipu õnnistamise 135. aastapäev. 4. juunil 1884. aastal tulid eesti soost üliõpilased hobuvankril Tartust just meile, Otepääle. Otepää kiriklas õnnistati sinimustvalge lipp eesti üliõpilaste seltsi lipuvärvidena. Kuna see oli esimene eestlastest tudengite organisatsioon, oli sisuliselt tegemist meie esimeste rahvusvärvidega – ning rahvuslipp oli sündinud!

Päriselus nii libedalt ei läinud. Lipp tuli salaja kuuehõlmas Otepääle tuua ja alles siis, kui Otepää kiriku torn paistma hakkas, julgeti trikoloor lehvima lüüa. Väike seiklus ja põnevus käis asja juurde, kuna taoline rahvuslik tegevus õndsal tsaariajal oleks äratanud teatud organites ebatervet huvi. Seiklus algas muidugi juba enne, kui Põltsamaal lipp kokku õmmel- di – ikka salaja – ja see Tartusse toimetati.

Juba enne rahvuslipu õnnistamist sai sinimustvalge endale külge võitlusvärvide oreooli ja tähenduse. 1882. aastal pani eesti üliõpilaste seltsi eelkäija, korporatsioon Vironia liige Aleksander Mõtus pähe sinimustvalge tudengimütsi. Protestiks, kuna baltisaksa korporatsioonid olid eesti korporatsiooni asutamisele vastu. Avalikult tohtisid värve kanda ainult baltisakslaste tunnustatud korporatsioonide liikmed. Järgnes see, mis järgnema pidi: Mõtus peeti kinni, müts rebiti peast ja tallati hiljem koos sinimustvalgega jalge alla. Õnneks ei järgnenud sellele väljaastumisele ihunuhtlust, kuid ülikooliharidust tuli Mõtusel taotleda juba Peterburis.

Järgnevatel aastatel esines veel sarnaseid väljaastumisi, võimud hoidsid sellel teravalt silma peal ja sinimustvalged värvid eemaldati. 26. märtsil 1917. aastal toimus suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus sinimustvalgete lippude lehvides nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Rahvusvärvid olid muutunud sellest ajast peale eestluse ja vabaduse sümboliks.

Eesti lipp elas üle veel mõnegi seikluse, kuni lõpuks sai 1922. aastal seaduslikult riigilipuks. Edasi toimus kõik nagu mõnes Ameerika seiklusfilmis: okupatsiooniajal läks esimene, Põltsamaal õmmeldud ja Otepääl õnnistatud lipp peitu. Saatus oli rahvuslipule armuline. Taasiseseisvumise ajal leidis esimene lipp tee Eesti Rahva Muuseumi, kus seda saab siiani vaadata.

Just niimoodi on kulgenud meie lipu lugu ja just sedamoodi on see jõudnud tänasesse päeva. Meie lipp ei ole pelgalt ühe väikese riigi rahvuslipp. See on eestluse identiteedi palett ja meie rahvusliku aura värvibukett. Selle lipu alla on koondunud eestlus välismaal ja elus hoitud ühtekuuluvustunne okupatsioonide ajal.

Meil on oma lipuga äraütlemata hästi vedanud: lipulugu on põnev ning seikluslik ja alles on veel see kõige esimene lipp. Sinine, must ja valge pole mitte lihtsalt rahvuslipu värvid, need on ka vabaduse, vastupanu ja õiguse värvid. Meil on õigus elada omal maal ja rääkida oma emakeeles.

Meie lipp ei ole pelgalt ühe väikese riigi rahvuslipp. See on eestluse identiteedi palett ja meie rahvusliku aura värvibukett.

Vanad roomlased ütlesid, et ajad muutuvad ja meie koos nendega. Ajad ja meie olemegi muutunud, aga meie lipuvärvid on samaks jäänud. Niisamuti on jäänud samaks meie ühine soov olla üks rahvas omal maal. Ja seda sõltumata nahavärvist, rahvuslikust «klubilisusest» või selle menüü eripäradest. Kõik, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja seisavad Eesti oma riigi huvide eest, on tegelikud eestlased ja eestimaalased.

Võib ju olla küll juurteni «süvaeestlane», aga oma maasse ja rahvasse panustamata ja sellesse uskumata on see vaid tühi kaubamärk. Just nagu «Rootsimaa» ja «Volvo», aga «Made in China». On ju end eestlasteks nimetav rahvas juba ajalooliselt suur segu ning koogelmoogel eri rahvaste veresidemetest. Peaaegu igas meie suguvõsas on võõrsile näitavaid ja mujalt rahvale viitavaid harusid, mis vaid tihendavad ja tugevdavad meie rahvusliku puu olemust. Sest sellised me oleme tegelikult oma ajaloolistes vereliitudes, Eestimaa rahvas!

Eestluse esimene kants on Eesti ning meie riikluse taustavärv on sinine, must ja valge. Nii oli ja nii ehk ka jääb. Meie lipp kohustab meid oma erinevustes kokku hoidma. Nii nagu meie lipul on kokku saanud kontrastsed värvid, nii peame ka meie oma erinevustest oma riigi tugevuse ja ühtsuse kujundama.

Meie lipp on oma värvides ülev ja on olnud meiega läbi mitmesuguste aegade. Austagem oma rahvusvärve ja olgem uhke oma lipu loo üle! See on meie endi lugu ja meie igaühe lood värvidesse pandult.

Meie lipust on tunda meie karge maa, kange rahva ja ka kiluvõileibade hõngu. Meie lipuvärvidest on näha Eesti sisu ja hinge.

Tagasi üles