Lavastuse peaosatäitja tegi suurepärase rolli

Suvelavastus «Taevas, muld ja tulevik» esietendus 4. juunil Otepää Linnamäel.

FOTO: Adam Illingworth

Vahel lihtsalt ei saa vaiki olla, sest miski puudutab sind sügavalt, paneb mõtlema, kaasa tundma ja liigutab. Otepääl etendunud suvelavastus «Taevas, muld ja tulevik» on pühendatud Eesti lipu 135. aastapäevale. Lipp, lipusümboolika ja isamaalisus on alati kindla peale minek, sest keda ei kõnetaks rahvuslus ja kodumaa. Samas on oht muutuda läägeks ja liiga paatoslikuks, kus õõnsate sõnade taga ei kosta midagi. Seda aga Otepää Linnamäel ei juhtunud.

Lavastus toob lipuga seotud inimesed ja süžeeliinid esile ning seda sinimustvalge valguses. Ajaloolised isikud saavad oma kuju ja muutuvad elavaks, samasugusteks inimesteks, nagu meie siin, täna ja praegu, 21. sajandil.

Huumor ja valusad hetked käsikäes

Lavastuses on head huumorit, mida karestavad küüditamise, surma ja ebaõigluse hetked. Hetked, mil pealtvaataja hakkab aduma, mida on maksma läinud sinimustvalgete värvide hoidmine ja säilitamine. Hoolimata sellest on eestlase karune huumor alati hea märk helgest tulevikust, mis meid nähtamatu lootusena pidevalt saadab. Puudu ei ole lavastuses armastusest, igatsusest ega eri kultuurilugude põimumisest, mille tõsidust ilmestab eriliselt Hermannite pere väike preili, kes küsib isalt: «Kas siis kui suureks saan, olen ma ikka veel eestlane? Kaua me veel peame eestlased olema?»

Tegevus on voogavalt tempokas ja väga hästi jälgitav. Kordagi ei tulnud tahtmist kella vaadata. Kui filigraanselt viimistletud, kuid eestlaslikult muheda ja maalähedase huumori kõrval järsku küüditajad kastiautoga hoovi sõidavad, et taluperemehele ümberasustamisest teatada, poeb klomp kurku ka neil, kes pole ise sellel ajal elanud. Kuid lootus jääb. Isegi huumor jääb ja see saadab meid, eestlasi, alati ja kõikjal.

Hea meeskonnatöö

Kas tegemist on dokumenteeritud õige tõe ja õige õiguse ajaloolise lavastusega? Kahtlemata mitte, kuid siin on faktiliselt täpseid fragmente meie ajaloost. Seega on seda kerge vaadata ja kuulata ka noortel, sest niinimetatud pirne, mida semudega hiljem jagada, on etenduses palju.

Kui muheda ja maalähedase huumori kõrval järsku küüditajad oma kastiautoga hoovi sõidavad, et taluperemehele ümberasustamisest teatada, poeb klomp kurku ka neil, kes pole ise sellel ajal elanud.

Suvelavastus «Taevas, muld ja tulevik» on väga hea meeskonnatöö tulemus. Erki Aule mahlakas tekst on alus suurepärasteks näitlejarollideks, mida iga osatäitja usutruult vaatajateni toob. Tunda on tugevat ja oskuslikku Peep Maasiku lavastajakätt. Kõige vägevama rolli teeb aga peaosatäitja – Eesti sinimustvalge rahvuslipp.

Üks lavastuse tegelasi, üliõpilane Aleksander Mõtus küsib: «Kes teeb kindlaks, kas antud tõde ja õigus on ikka tõeline või äravahetatud?» Täna ja praegu me teame, et sinimustvalge on tõeline tõde ja õigus – see, mis sündis siis, kui eestlaseks olemine polnud moes. Loodame siiralt, et kui me suureks kasvame, oleme ikka eestlased edasi. Et ka nüüd on moes olla eestlane ja sinimustvalget au sees pidada, et sõnad rahvuslusest ja lipust ei oleks vaid seest õõnsad, tähenduseta sõnad.

TAEVAS, MULD JA TULEVIK

  • Autor: Erki Aule
  • Lavastaja: Peep Maasik (Viljandi kultuuriakadeemia)
  • Kunstnik: Maarja Pabunen
  • Helikunstnik: Ott Kartau
  • Videokunstnik: Kärt Petser
  • Koreograaf: Egely Pruuli (Viljandi kultuuriakadeemia)
  • Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
  • Laval: Veikko Täär, Merilin Kirbits (Improteater Impeerium), Ott Kartau, Mari Anton (Viljandi kultuuriakadeemia), Jüri Vlassov, Lauri Kink, Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium), Loore All.
  • Kaastegevad: folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis), Otepää lauljatest segakoor (koorijuht Merle Soonberg) ja Otepää kohalik rahvas.

Allikas: Kaja Mõts, Monika Otrokova

Tagasi üles