Nõrk ujumisoskus? Järelevalve puudumine? Alkohol? Tagantjärele on kerge määratleda, mis võluvägi uppunu vee alla tõmbas. Paraku mõeldakse õnnetuste põhjustele alles siis, kui tõsine tagajärg juba käes.
Kevin Koik: enne mõtle, siis alles uju!
Paljud veeõnnetustest tingitud vigastused, invaliidistumised ja surmad oleksid jäänud ehk juhtumata, kui oleks järgitud lõputult korrutatud ennetusabinõusid. Oleks on aga paha poiss, nagu öeldakse.
Eelmise aasta suvel hukkus veeõnnetustes 18 inimest, kellest üheksa olid alkoholijoobes. Seos vägijookide ja uppumissurmade vahel näib olevat ilmselge. Justkui meelega üritavad napsitanud uljad suplejad kurja välja kutsuda. Unustatakse oma tegelikud võimed, sest piir ohutu ja ohtliku vahel on hägustunud. Kartmatult ujutakse kaugemale tähistatud ujumisalast, unustades, et tee tagasi võib jääda püüdmatuks.
Võimalikud ohud muutuvad joobes ujujatele teisejärguliseks. Seda enam, kui kaasatud on seltskond. Pea ees tundmatusse vette hüppamine muutub hoopis «lahedamaks», kui veres on alkohol ja kõrvus kõlab purjus sõbra innustus. Sellised mõtlematud teod viivad kiiresti hävitava võitluseni enda ja vee – elu ja surma – vahel.
Võitluse tõsidust ei oska adekvaatselt hinnata ka lapsed, kes ei seosta märga ollust võimaliku ohuga. Läinud aastal uppus õnnetult kaks alaealist last, mida on ilmselgelt kaks ülearu. Uudishimu ja tung avastada saavad tihtipeale noorest veehuvilisest jagu, mis on täiesti normaalne. Tegemist on ikkagi lastega.
Justkui meelega üritavad napsitanud uljad suplejad kurja välja kutsuda. Unustatakse oma tegelikud võimed, sest piir ohutu ja ohtliku vahel on hägustunud.
Oluline on teadlikkus riskidest ja ohtudest, mida õnneks enamik vanemaid oma võsukestesse eeskujulikult juurutavad. Murekoht näib olevat hoopis puudulik vanemlik järelevalve. Mõistan lastevanemaid, kelle silm tahaks kangesti kinni vajuda, kui peab tundide viisi jälgima liivalossi ehitavat mudilast. Kaalul on aga liiga palju, et endale mesimagusat puhkust lubada.
Moraali lugeda on lihtne, kuid ise oma sõnade järgi käituda mitte niivõrd kerge. Kui kaalul on inimelud, tuleb tingimusteta teha seda, mis on ainuõige: hoida ennast ja teisi.
Ei tasu järeldada, et rannaskäik on hirmus ohtlik ettevõtmine. Kindlasti mitte. Rannamõnude nautlejatelt veidi rohkem ettevaatlikkust ja läbimõeldud otsuseid paluda on lihtsalt suvehooaja alguses paslik.