Süües saab maailma paremaks muuta

Kaupo Kutsar

FOTO: Arvo Meeks

Äriliselt on ju kõva sõna, kui ettevõte suudab Eestist makaroni sünnimaale Itaaliasse koorma makarone müüa. Transpordifirma toob tagasisõidul nagu möödaminnes koorma Itaalias toodetud makarone jälle Eesti turule. Äri missugune!

Sarnaseid näiteid saaks tuua teisigi. Keskkonnateadliku tarbijana tahad aga osta kodumaisest lihast vorsti ega oska uneski arvata, et selle tooraine on toodud Poola või isegi Argentina tapamajast. Transpordil ja tihti kuudepikkusel külmutamisel on kulutatud palju diislikütust ja taastumatutest ressurssidest toodetud elektrienergiat.

Sellise analüüsiga jõuab väga lihtsasti arusaamisele, et kõigile tarbijatele üheselt mõistetaval pakendimärgistusel on keskkonnateadlikkuses võtmeroll. Selleks, et teha teadlikke valikuid, peab tegelikult teadma mitte ainult toote valmistamise asukohta, vaid ka põhitooraine päritolu.

Pakenditel on kujunenud igapäevaseks ilusad eestikeelsed sõnad kaubamärkide nimetusena, kuigi Eestiga ei seo neid tooteid tihti mitte miski. Võib ju öelda, et loll saab ka kirikus peksa ja oma viga, kui peenikest kirja ei loe või tooraine tegelikku päritolu selgeks ei tee. Samas ei tea ju enamik eestimaalasi, et näiteks meie uhke Rannarootsi lihatööstus toob praktiliselt kogu tooraine välismaalt ja neil endal oma tapamaja polegi. Paljud ei tea sedagi, et Tallinnas leiba ja saia tootnud Fazer on sulgenud oma tehase Eestis juba mitu aastat tagasi ja transpordib meie turule Lätist ja Leedust .

Euroopa Liidus on vabakaubandus üks aluspõhimõtteid ja seda ei saa riigi tasandil kuidagi piirata. Küll aga saab ühes liidu liikmesriigis võtta vastu seadused, mis tagaksid kõigile üheselt arusaadava pakendimärgistuse. Veelgi suurema keskkonnahoiu saavutaks, kui seda tehtaks selgelt ja inimestele arusaadavalt Euroopa Liidu tasandil.

Pakenditel on kujunenud igapäevaseks ilusad eestikeelsed sõnad kaubamärkide nimetusena, kuigi Eestiga ei seo neid tooteid mitte miski.

Lugupidav suhtumine loodusressurssidesse algab meist enesest, kuid arvestatavat keskkonnasäästu annab meie kõigi ühine teadlik tarbimine. Suur suunamuutus ühistes tarbimisharjumistes vajab hädasti põhitooraine päritolupõhist pakendimärgistust.

Parim lahendus oleks lubada seni ka importtoormest toodetel kasutatav lipumärk panna peale ainult sellisele toidukraamile, mis vähemalt 75 protsenti ulatuses tehtud kodumaisest toorainest. Ja seda ilma mingite eranditeta. Lipp oleks ka selles mõttes hea, et seda ei saa ükski ettevõte patenteerida ega kuidagi muud moodi enda omaks pidada. Kõigil eestimaistel toodetel oleks üheselt mõistetav märgistus ja neid oleks lihtne ka meie tootjatel turundada. Samas oleks see üks hea argument inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmiseks, et ökoloogilist jalajälge vähendada.

Tagasi üles