/nginx/o/2016/08/29/5772719t1hfae3.jpg)
Valgas Säde pargis peeti täna kell 12 tseremoonia 1941. aasta juuniküüditamise ohvrite mälestuseks.
Galerii: Valgas mälestati juuniküüditamise ohvreid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valga vallavanem Margus Lepik lausus, et meie rahva mälus on palju hetki, mille üle võib uhkust tunda ja mida on hea meenutada. Kahjuks aga palju ka neid, mida pigem tahaks unustada. «Ilmselt üks kõige hirmsamatest on need mõned päevad ja ööd 78 aasta taguses juunikuus. Üks võõrvõim otsustas, et kümned tuhanded inimesed ei vääri elada seal, kuhu nad on ehitanud kodu.»
«Kuulates vahel nende inimeste mälestusi, kes on selle küüditamise läbi elanud, on näha ühelt poolt pisaraid, kaastunnet võib-olla ka küüditajate suhtes. Sest kes teab, võib-olla olid ka nemad mõnes mõttes kannatajad ja ei julgenud režiimile vastu hakata. Samas on näha tohutut eluiha, tarmukust ja julgust, millega siiski saadi hakkama ja tuldi tagasi,» lisas Lepik.
«Me peame teadma, et ka täna võib olla kuskil mõni võim, kes mõtleb, et ainult inimese alistamise ja surmaga võivad nad eksisteerida. Peame olema valmis ja alati tagasi vaatama ja meenutama neid, kes selle koleda režiimi ohvriteks sattusid,» lõpetas vallavanem.
Kõne pidas ka Valga asevallavanem Enno Kase, kes on ühtlasi õigusvastaselt represseeritute liidu Memento Valgamaa ühenduse esimees. Ta meenutas, et Moskva võimurid mõtlesid toona, mida teha annekteeritud Eesti, Läti ja Leedu aladega. «Nagu arhiividest on välja uuritud, plaaniti mitut küüditamise lainet, et suruda maha põlisrahvaste vabadusetahe. Seda oli vaja selleks – nagu on olnud võimalik lugeda protokollidest, kus teemat arutati –, et vältida viga, mida tegi Peeter I, kui jättis Baltimaade põlisrahvad oma asupaikadesse.»
Kase lisas, et esimene küüditamislaine jõuti ära teha, kuid siis katkestas sakslaste kallaletung Nõukogude Liidule mõneks ajaks Moskva plaanid. «Esimese lainega oli Eestist plaanitud ära viia 11102 inimest. Tegelikult jõuti seda teha 9728-ga.»
«Mehed eraldati naistest ja lastest ja viidi Sverdlovski oblasti surmalagritesse. Neid mehi oli 2898. Nendest 606 lasti maha, 1194 surid nälja ja kurnava töö tõttu. Ainult 538 jõudis tagasi Eestisse pooleldi santidena. Need, keda küüditati, ei pidanud Moskva plaanide järgi mitte kunagi tagasi jõudma,» meenutas Kase koletuid plaane.
1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusvastane kuritegu, mille NSV Liidu julgeolekujõud panid toime Eestis, Lätis, Leedus ja toonases Bessaraabias. Need maad oli NSV Liit aasta varem okupeerinud. Eestist küüditati umbes 10 000, Lätist üle 15 000, Leedust üle 18 000 ning Moldovast ja Ukraina NSV-ga liidetud Bessaraabia osadest ligi 30 000 inimest. Lääne-Ukrainat ja Lääne-Valgevenet, mille NSV Liit oli Poolalt vallutanud 1939. aasta sügisel, oli selleks ajaks tabanud juba mitu küüditamislainet.