«Ameerika unistusest» sai reaalsus
19. juuni 2019, 00:12
Valgamaa neiu Laura-Liis Loos ja Põlvamaa tüdruk Kris-Ly Kannik veetsid õpilasvahetusprogrammi FLEX abil tasuta terve õppeaasta Ameerika Ühendriikides. Kohalik kultuur suutis noori vahetusõpilasi üllatada nii mõnelgi korral.
«Ma tõesti ei teadnud, et kultuurid võivad nii erinevad olla,» ütles Alabama osariigis aasta veetnud Kannik. Tüdruku sõnul pani vahetusaasta teda nägema elu suuremas pildis ning väärtustama väikest Eestit senisest palju rohkem. Kannik leiab, et niivõrd teistsuguses kultuuriruumis elades on ta muutunud iseseisvamaks ja sõprade sõnul ka varasemast sallivamaks.
Sarnaseid muutusi märkas endas ka Laura-Liis Loos, kelle arvates aitas sellele kaasa tavapärasest erilisem perekonnamudel. Illinoisi osariigis ligi 70 000 elanikuga Bismarcki linnas võõrustasid teda kaks vahetusema, kolm õde, vend ja tädi koos kanade, koera ja kassidega.
Perekonda ega asukohta FLEX programmi õpilane ise valida ei saanud. Nii sattus Kris-Ly Kannik Alabama pealinna lähistel asuvasse ligi 30 000 elanikuga linna Pratville. Vahetusvanemad olid talle pensionäridest koeraomanikud, üks neist 64- ja teine 67-aastane. «Olin õnnelik algusest peale, sest sealne kliima oli just minu jaoks,» nentis Kannik. Tüdruku sõnul tegi sulandumise kergeks sealsete inimeste sõbralikkus ja hoolivus.
Võimalus tuli üllatusena
FLEX programmi pääsemiseks tuli noortel alustada kandideerimist juba aasta enne lendu. Võimaluse taotlemine polnud kerge ning mõlemale neiule tuli otsus üllatusena. Telefonikõne, mis teatas, et tüdrukud pääsevad USAsse, tuli eelmise aasta märtsis. «Kukkusin voodist alla ja hakkasin nutma,» tunnistas Loos, kes esiti pidas saadud kõnet tüngaks. Kanniku vanemad ei olnud tüdruku kandideerimisest esialgu isegi teadlikud. «Nad teadsid, et mind peatada ei saa ja ikka toetasid,» lisas neiu.
Augustis kodust lahkudes ei teadnud Loos, kes ta vahetuspere on ja kuhu ta elama satub. Olukord oli üsna ebatavaline, sest teistele sama programmi õpilastele määrati võõrustavad pered juba kuid või nädalaid enne Eestist lahkumist. «Sain vahetuspere kolm tundi enne lennukile minekut,» ütles Tõrva vallas elav neiu.
Enne kodust lahkumist ei osanud Põlva tüdruk Kris-Ly teadvustada, et on ette võtmas seiklust teisele poole maakera. «Sõbrad olid kõik elevil, et hakkangi «Ameerika unistust» elama,» ütles ta.
Tüdrukud on ühel nõul, et Ameerika koolisüsteem erineb suuresti kodumaa omast.
Õpetajad nagu sõbrad
Pratville keskkoolis õppinud Kannik tõdes, et võrreldes sealsete koolidega on Eesti haridusasutused korra suhtes leebemad. «Kui jäid kooli kas või minuti hiljaks, lukustati uksed ja said hilinemise kirja,» ütles ta. Neljaminutilise vahetunni suhtes olid neiud erinevalt meelestatud. Vahepauside arvelt koolipäeva lühemaks muutmine oli endise Bismarcki keskkooli õpilase Laura-Liisi arvates hea. Kris-Ly sõnul aga ei jätkunud lühikese vahetunni jooksul aega isegi tualetis käimiseks.
Üheteistkümnendates klassides õppinud vahetusõpilased olid arvamusel, et kuigi kord oli range, valitsesid õpetajate ja õpilaste vahel lähedased suhted. «Nad olid igati mõistvad ja kohtlesid sind kui sõpra,» nentis Kannik. Loosi sõnul üritasid pedagoogid iga hinna eest õpilaste muredele lahendusi leida.
Loos rääkis veel, et Ameerika koolides meeldis talle sealne iseäralik komme kasutada koolikappe. Tüdruk tunnistas, et oskus neid avada ei tulnud kergelt. «Tüdruk, kelle kapp oli minu kõrval, oli alati aidanud mul seda lahti teha. Ükskord teda ei olnud ning üritasin ise kappi avada. Lõpuks kutsusin appi ka õpetaja. Üritasime koos ust lahti murda, aga tuli välja, et olin meelde jätnud vale koodi,» meenutas Loos naljakat vahejuhtumit.
Kombed üllatavad
Kohalike ameeriklaste kombed suutsid noori eestlasi suuresti üllatada. «Nad alustavad sinuga vestlust igal pool: järjekordades, söögipoes, spordimängudel, kus iganes võimalik,» ütles Põlva neiu. Teda üllatas ka tõsiasi, et ameeriklased olid igal pool varem kohal. «Kui minu koolipäev algas kell 7.50, siis juba seitsme ajal võis näha õpilasi parklas oma autodes aega veetmas.»
Loosi kogemuse põhjal pole tihti jänkidel kombeks plaanidest ega lubadustest kinni pidada. «Kui nad ütlesid, et tulevad kuhugi, ega see siis tegelikult seda ei tähendanud,» tõi Laura-Liis näite. Hummuli neiu rääkis, et ameeriklased käisid välisjalatsitega toas ja isegi voodis, kuid tõdes, et oli ka ise üllatunud, kui avastas end selle kultuurinähtusega kaasa minevat. «Süües nad nuga ei kasutanud ja jookidesse panid väga palju jääd,» kirjeldas Laura-Liis söömiskommetele tagasi mõeldes.
Toidukultuurist rääkides tüdrukute arvamused lahknesid. «Esimesed kaks kuud oli väga hea, aga ülejäänud kaheksa kuud igatsesin Eesti toitu,» nentis Loos. Seevastu pidas Kannik kohalikke roogasid ja restoranide külluslikku valikut lausa imeliseks. «Toidukoha valimine oli alati raskeim otsus. Sain aasta jooksul nii palju erinevaid asju proovida. Minu lemmik on kindlasti Mehhiko söök.»
Koolitoiduna serveeritud hamburgeritest, pitsadest ja krõpsudest kumbki neiu vaimustuses ei olnud. Nähes, kuidas kaasõpilased pakkisid oma toidu kooli kaasa, hakkasid nad seda ka ise tegema.
Kümme kuud Ameerika Ühendriikides veetnud tüdrukud vaatavad aastale tagasi vaid heade mõtetega. Nad meenutavad reisimist mitmes USA osariigis ning on tänulikud avanenud võimaluste eest. Paistab, et õppeaasta jooksul loodud suhted sõprade ja perekonnaga jäävad alatiseks püsima. Järgmisel suvel plaanib Kris-Ly Kanniku vahetuspere külastada tüdrukut Eestis. Laura-Liis Loos aga plaanib juba küllaminekut sõpradele ja perele Ameerikas.
Nad soovitavad programmi kandideerida kõikidel avatud ja seiklushimulistel noortel. «Reisimine on üks asi, kuid elamine teises riigis on täiesti teistsugune ning erakordne,» lisas Kannik.