Kõige rohkem tallesid sündis laulu «Kannel» ajal

Kuigi peretütar Hava Kuks (paremal musta tallega) mängib mitut pilli ja muusikal on tema elus oluline roll, kavatseb ta tulevikus siiski loomaarstiks õppida. Veterinaari haridusega on ka Rõõmu talu perenaine Liilia Tali.

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Tuhande lambaga Kaika küla koor harjutas laule, üks silm poegivatel uttedel.

Kaika koori tee laulupeole ei kulgenud nii kergelt, nagu näiteks Eesti tippkooril Collegium Musicale, kelle jaoks on laulupidu kui lapsemäng – paar proovi ja asi ants. Ürgsete metsade ja orgude vahel künka otsas asuvas küla seltsimajas veetis 23-liikmeline koor tunde, et laulupeo lood selgeks saada. Kuna mitmed lauljad nooti ei loe, piisas neile sõnadest, viis tuli kuulmise järgi meelde jätta.

Võrust 40-minutilise autosõidu kaugusele Kaika küla mäele kogunenud ligikaudu 30 rahvariietes noort inimest seisid suure tamme alla ja ootasid tõrvikut. «Pikält ei piä otsma sa, lehmi, lambit, latsi ka. Karulan noid mõni, ja ka mõni tõni,» laulsid Kaika koori talunikud nahktagis mootorratturitele, kes juuni alguses süüdatud laulupeotule Kaikale tõid.

«Meil on kooris kõik kas veterinaarid, geoloogid või bioloogid,» ütles koorivanem Marko Puksing pärast tuletoomise tseremooniat Kaika seltsimajas. Igapäevatööd silmas pidades on enamik neist aga hoopis talupidajad – koori peale on kokku üle tuhande lamba, kelle soovid mitme koorilaulja elu suurel määral juhivad.

«Me tulime Tallinna korterist 23-aastastena kaks aastat tagasi siia. Meil on oma talukene ja tagasi ei taha. Kõik läks nii õigesti ja see koor on järjekordne asi, mis seda kogukonda ühendab,» ütles Katrin Kullo.

Maaelu ei ole ju nii lihtne, kostsin vastu. «Aga mina küsiksin, kui raske on linnas elada,» vastas koorivanema abikaasa, Võru gümnaasiumi geograafiaõpetaja Paula Solvak. Kooriliikmete sõnul on kummastav kuulata, kui räägitakse, et maakohad jooksevad inimestest tühjaks. «Siin on vastupidi. Pole enam vaba talukohtagi. Nüüd võitleme selle nimel, et rahvuspark jääks alles sellisena, nagu on, sest ülevalt on tugev surve, et näiteks lageraie kaitsemeetmeid vähendada,» rääkis Katrin Kullo. «Need on siin väga tundlikud teemad.»

Laule õpiti kasukates

Lauljate talud asuvad üksteisest kilomeetrite kaugusel, kuid kogukonnatunne on nende sõnul tugevam kui keskmises Tallinna paneelmajas, kus sageli ei teata kõrvalkorteris elavate naabrite nimesidki. Keskne kohtumiskoht on Karulas küla seltsimaja. «Talvel võtab kaks päeva aega, et see kütmisega päris soojaks saada. Ühe proovi pärast pole mõtet seda teha, tuli laulupeoks harjutada kasukates ja tutimütsides,» rääkisid lauljad läbisegi lõkerdades.

Koorivanema sõnul takistab linlaste massilist Karulasse kolimist see, et seadus ei luba sinna uusi talukohti rajada. «Meie käisime kunagi ringi ja arutasime, kui vanad inimesed siin elavad. Aastal 2003 istusime maha ja vaatasime kaardi pealt, kui palju keegi veel elab, et millal siis talukoht vabaneb,» rääkis ta naljatledes. Talle segas vahele Helen Kivisild: «No meie ikka ostsime...»

«Jah, aga enne suri ju endine omanik ära,» tuletas Puksing meelde.

Tallede sünd segas proove

Koorilauljad tunnistasid, et laulupeo repertuaar valmistas neile raskusi. «Mitu lauljat isegi loobus. Üks läks lapsi tegema, teine lambaid kasvatama ja kolmas ütles, et on nõus laulma ainult võro keeles,» rääkis koorivanem Marko Puksing, hüüdnimega Pluuto.

Kõige enam raskusi valmistas koorilauljatele laul «Kannel». «Oi, selle laulu ajal sündis kindlasti mitu-mitu tallekest, harjutasime palju,» rääkis lambakasvataja Lilian Freiberg. Asi oli selles, et kevad on maainimeste jaoks pingeline periood, sest loomadel on poegimisaeg ning suure karja pidajatel tuleb nendega kõvasti tegeleda. Kuid samal ajal tuli ettelaulmiseks selgeks saada ka laulud. «Tallede sündi vaatasime proovis, telefonist karja juurde paigaldatud kaamerate kaudu. Kui lambakasvatajad veel kõrvuti istuma sattusid, pidi Celia (koorijuht Celia Roose – S. P.) meid eraldi istuma panema,» ütles veterinaari haridusega Liilia Tali.

Tali rääkis, et kolis Karulasse Rõõmu talusse üle kümne aasta tagasi koos abikaasaga ning üheskoos otsustati hakata lambaid kasvatama. «Ah, teie loomaaeda parem ei hakka mainima...» torkas vahele karmoškaga ringi kõndinud ja emaga koos segakooris laulev Uku. «Kõigepealt tulid hobused, siis lambad, siis lehmad, siis koerad-kassid – aga need ei loe –, pardid, merisead, küülikud...» loetles Rõõmu talu peretütar, 15-aastane Hava Kuks.

Tema ema Liilia Tali selgitas, et tütrel on kodus inkubaator, kus just praegu on pardipojad koorumas. «Aga tule meile külla lambaliha sööma. Mis auto sul on? Ah, saad ikka hakkama,» ütles Tali.

Vastasin, et kuigi aeg pressib peale ja kutse on veidi ootamatu, võime kiire tiiru ju teha.

Rallitee Rõõmu tallu

Ma ei mõistnud kohe, miks minult sõiduki kohta küsiti, ent kui mööda kitsaid ürgse metsa varju jäävaid käänulisi teid pidi sõitma hakkasime, sai asi selgeks. Liilia Tali tunneb kooriproovist kojusõiduteed nagu oma viit sõrme ja on harjunud kiire tempoga. Mis seal ikka, ei saa maha jääda – Karula kiiruskatse finišis pakutakse ju lambaliha. «Rekord! Ma vaatasin, et püsid küll kannul, ei hakanud aeglustama. Tubli!» sain autost väljudes kiidusõnu kuulda.

Peretütar Hava viis viiuli tuppa ja kutsus oma loomi vaatama. Ma ei olnud sattunud traditsioonilise Eesti talu õuele, kus lauda, küüni, sauna ja elumaja keskel on kaev. Elumaja ja seda ümbritseva lambaaediku vahel askeldasid ringi kanad, kassid ja mitmesugused linnud. «See pardipoeg arvab, et on kana. Ta sai mu inkubaatorist välja kanade juurde ja arvab nüüd, et ei oska ujuda,» rääkis Hava, kes soovib kunagi loomaarstiks saada. Tal on karjamaale lambaid söötma jõudes tavaks määgida nagu lambaema. Siis jooksevad lambad talle määgides vastu ja asuvad sööma.

«Nii, lammas sai ka valmis,» kutsus pereema meid laua taha einestama. Tema käis viimati laulupeol lapsepõlves, mitukümmend aastat tagasi. «Nüüd on ilmselt palju muutunud,» arvas ta. Järsku ilmus kööki kaks poissi. Seitsmeaastastel marakrattidel põlesid silmad peas nii, nagu oleksid nad millegagi hakkama saanud. «Ema, kust paju saab?» küsis perepoeg Meel, isetehtud vibu käes. «Meil on vaja nooli teha,» jätkasid nad. Ema suunas poisid tiigi äärde ning jätkas kohe laulupeoteemaga: «Mõned ööbivad peo ajal tuttavate juures, mõned Tallinna Gaia koolimajas madratsite ja magamiskottidega.»

Hava ja Liilia sõnul nägi koor kõvasti vaeva ja kui lõpuks tuli teade, et pärast ponnistusi laulupeole pääsetakse, oli rõõmutunne suur. «Laulupidu on tähtis. See rahvustunne. Et ma saaksin olla osa sellest, see pani pingutama,» kinnitasid mõlemad. Lambalihale hammustasime kõrvale musta leiba.

Kaika küla koor võttis laulupeo tule vastu suure tamme all Jan Rahmani loo «Karula laul» saatel. 

FOTO: Helen Kivisild

Tagasi üles