Kuldar Leis: aitaks ettevõtjatel põlvkonnavahetust teha

Kuldar Leis

FOTO: Arved Breidaks /

Kuidas päästa puhkusele 30 aastat traditsioonilist tootmisfirmat ehitanud omanikud, kes samamoodi jätkates kipuvad konkurentsile alla jääma? Nii küsib ettevõtlusnõustaja ja annab vastuse: las noorem põlvkond jätkab. 

Üheksakümnendatel aastatel taasiseseisvumise järgses vabas majanduses alustanud ettevõtjad olid enamasti tollal 25–40-aastased. Erastati või käivitati tänases mõistes traditsiooniline tööstus: puit, mööbel, toiduained, metall ja nii edasi. Toodeti Eesti turu jaoks, sest vajasime moodsamaid tooteid. Alustati eksporti peamiselt allhankena, sest tööjõu- ja toorainekulud olid odavamad kui vanas Euroopas.

Selline idüll on nüüdseks läbi. Suurimad kasvajad müüdi väliskapitalile maha, nendega oleks justkui kõik hästi, aga tihtipeale pole me seal enam ise tuleviku suuna otsustajad. Uus põlvkond, tänased kolmekümnesed teevad äppe ja Kagu-Eestisse tootmismeistriks oma loogikaga tulla ei taipa ega taha. Tegelikult on see ju väga aktsepteeritav, sest elu on edasi läinud.

Olles ettevõtja ja ettevõtluskonsultandina Kagu-Eestis omajagu vestlusi pidanud, joonistuvad välja kaks avalikkuses seni vähe käsitletud tüüpi.

Esimene on keskeas tegelane, kes on pikalt (tihti aastakümneid) teinud ühelaadilist tööd: näiteks ametnik, õpetaja või keskastmejuht, ja nüüd jõudnud tõdemusele, et tahaks teha hoopis midagi muud. Keskastmejuhist ettevõtjaks, raamatupidajast personalijuhiks, juhist koolitajaks. Kusjuures võimalikest pööretest rääkides inimestel silmad põlevad.

Tagasi hoiab vaid eestlaslik kartus, et mis teised must arvavad, kui ma teiste arust hakkama ei saa. Selliste suunamuutjate üle saab ainult rõõmu tunda. Isegi kui on tagasilöögid, väljuvad nad neist oluliselt targematena. Eestile annavad nad olulise väärtuse, sest tegelevad nüüd entusiastlikult oma meelis-alaga, vastupidiselt varasemale tuimale pinginühkimisele.

Uus põlvkond, tänased kolmekümnesed teevad äppe ja Kagu-Eestisse tootmismeistriks oma loogikaga tulla ei taipa ega taha.

Teise seltskonnaga on aga keerulisem. Need on üheksakümnendatel noorepoolsetena alustanud ettevõtjad, teinud tublilt oma asja, rajanud tootmised, saavutanud pikaajalise suhte mõne Skandinaavia ostjaga, tehes sinna allhanget või mingit oma harjumuspärast toodet. Paraku on ta nüüdseks vanuses 60–70 eluaastat, temast targemat meeskonda tal ümber pole, puhkusel ta ei käi, sest «siis laguneb ju kõik koost», lapsed ei taha tema elutööd üle võtta, sest on läinud äppe tegema.

Sisimas on tal villand, ta tahab äri maha müüa või üle anda ning lõpuks närve ja konte puhata.

Avalikkuses olevad firmade või osaluste ostu-müügi- tehingud või raha kaasamised loovad pildi, et seda on nii lihtne teha ka siin, Kagu-Eestis, 30 aastat vanade (väikeste) ettevõtmiste puhul. Tuleb välja, et nii see ei ole. Avalikkuses olnud tehingute vahendajad ei ole huvitatud nõustamisest kaugel kagunurgas, sest sellega ei teeni piisavalt ja see on täiesti arusaadav. Müügihuvilised omakorda ei saa pealinna nõustajaid palgata, sest potentsiaalne tehingu maht on nii väike, et loodetav tulu tulebki vahendajale ära maksta. Tagatipuks on 30 aastat ehitatud firma moraalne väärtus omaniku silmis palju suurem kui mujalt «kolkakülla» vaatama sõitnud võõra silmis ja neid kääre saab siluda aegamisi kannatlikult läbi rääkides.

Teisalt liigub ringi noori, kes võtaksid vastutuse ja ohjad mingis tegutsevas firmas, kus lastaks neil otsustada ja pöörata piltlikult puulusikate tootmine puidust «kuld- või krüptolusikate» tootmiseks. Nad on saanud moodsa hariduse ja nuusutanud elukorraldust kuskil välismaal. Nad on näinud, kuidas suurfirmas on uhke töötada, aga otsustada ei saa enne, kui oled vähemalt 60-aastane. Nad võiksid tulla appi firmat juhtima-edendama eeldusel, et saavad sobivusel kohe või ajapikku ise omanikeringi.

Eestis puudub praegu süsteem, kuidas viia kokku need puhkama minna tahtjad ja ambitsioonikad noored. Müüja ei taha avalikult kuulutada, et tulge ostma, sest väikses kohas tekitab see paanika. Kui aga ostjat ei leia, suletakse lähiaastatel arvestatava hulga vanade (tootmis)firmade uksed ning maapiirkonnale on see valus löök. Kuidas siis päästa puhkusele pea 30 aastat peamiselt traditsioonilist tootmisfirmat ehitanud omanikud, kes samamoodi jätkates kipuvad konkurentsile alla jääma? Kõrvalnähtusena, aga sama tähtsana ootab lahendust ettevõttega seotud töötajas- ja kogukond. Parim lahendus, mis toimib Skandinaavias ja vanas Euroopas, on perefirmad: noorem põlvkond jätkab. Igati väärib eeskuju. Aga kui noorem põlvkond ei taha jätkata, mis saab siis?

Noored võiksid tulla appi firmat juhtima-edendama eeldusel, et saavad sobivusel kohe või ajapikku ise omanikeringi.

Kas me teame, kuidas Soomes, Rootsis või Saksamaal väiksed firmad omanikke vahetavad? Näiteks Soomes 160 000 elanikuga Põhja-Karjala regioonis tahab 1500 firmat vahetada omanikku kahe aasta jooksul, 2018. aastal vahetas tegelikult 200. Regioonikeskuses Joensuus on Business Joensuu Oy, kes tegeleb muu seas ka äritehingute vahendamisega, olles 2018. aastal osaline 50 tehingus, ja neil on 300 klienti müügi- ja ostuhuviliste näol. Nad pakuvad klientidele info vahetamiseks digiplatvormi, abistavad tehingu protsessis, hindavad firmade väärtust, otsivad võimalikke ostjaid. Nad tegutsevad maapiirkonnas väiksemate firmadega, kuhu suuremad nõustajad ei ole tahtnud äri tegema tulla.

Minu arust on meil sama turutõrge ja avalik sektor võiks abistada, olles filtriks võimaliku müüja ja ambitsioonika ostja vahel. Seda ei saa teha Tallinnast, vaid asjaosalised peavad olema kohapeal maakonna või piirkonna tasandil.

Kas Kagu-Eesti kolm maakonda kokkupanduna 90 000 elanikuga võiks selline piirkond olla? Ja kas maakondliku arenduskeskuse tiiva all võiks olla teenus, kuhu tuleb info müügihuvilistelt ja kust pärivad võimalusi ka huvitatud ostjad? Tallinnast vaadates ilmselt mitte, aga siit künka otsast vaadatuna küll. Maakondlikele arenduskeskustele sellise teenuse lisamine oleks edukalt toimiva Business Joensuu sarnase mudeli rakendamine ja jälle oleme õppinud oma kogenud naabritelt soomlastelt.

Arvan, et Eesti on tänaseks juba nii kaua taas vabas majanduses olnud, et peame süsteemselt mõtlema ja toetama mitte ainult uue loomist ja välisinvesteeringute meelitamist, vaid sujuvat põlvkondade vahetust maapiirkondades ettevõtluse säilimiseks ning ümberkorraldamiseks.

Tagasi üles