Arved Breidaks: laulu- ja nutupidu

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui ausalt üles tunnistada, siis viimatisel Võrumaa laulupeol ei suutnud ma hümni täies pikkuses laulda, sest nutt tõusis vägisi kurku pitsitama ja alalõug kippus seetõttu värisema. Mõni nädal varem, Intsikurmus Põlva laulupeol juhtus sama, nagu tegelikult juba pikki aastaid, mil ma ajakirjanikuna olen kohalikke laulupidusid jäädvustamas käinud. Ühe või paari laulu ajal saavad tunded minust alati jagu.

Nutmine kuulub pühapäeval toimuva laulupeo kavasse sama kindlalt nagu Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». No kes suudaks selle laulu ajal lihtsalt võileiba nosida või postitada endast sotsiaalmeediasse järjekordset pilti? Mina igal juhul mitte.

Laulupeo teleülekande operaatorid püüavad kaadrisse koorilauljaid, kelle põskedelt voolavad alla pisaranired, mis otsekui annaksid kodus kaasa vesistavale televaatajale kinnituse: «Ära muretse, sinuga on kõik okei, laulupidu ongi ju üks suur nutupidu.»

Mehena on mõistagi mu kohus oma pisaraid varjata. Pole ju sünnis. Tunnete väljendamist peetakse ju üldiselt pehmode tundemärgiks. Ometigi on nutmine esimese hingetõmbe järel teine asi, mida me emaihust välja pääsedes teeme. Lapse nutt on hääl, mida sünnitustoa ukse taga närveeriv isa kõige rohkem ootab – nutt kinnitab, et lapsega on asjad korras. Nutul on meie elus väga oluline roll, mille harrastamist hilisemates eluetappides segastel asjaoludel rohkem naiste asjaks peetakse.

Vastupidiselt levinud arvamusele, et ainult nõrgad mehed nutavad, näitab avalik nutma puhkemine hoopis mehe tugevust.

Asjatundjad kinnitavad, et nutmine on inimese loomulik stressimaandamise viis. Mahe ja öko alternatiiv igasugu keemiakombinaatide tablettidele, mis inimesi vägisi ja näiliselt õnnelikuks teevad.

Vastupidiselt levinud arvamusele, et ainult nõrgad mehed nutavad, näitab avalik nutma puhkemine hoopis mehe tugevust. Sellist meest teiste arvamus lihtsalt ei kõiguta: kui tahan, nutan; kui tahan, lähen ja kütin hirve! Pealegi alandab nutmine vererõhku, mis paljudele meestele võiks olla argument.

Laulupidu on väheseid sündmusi, kus nutmise allikas pole kurbus, lein, valu, lüüasaamine, vaid mingisugune arusaamatu tunnete salat, kuhu kuuluvad rõõm, rahulolu, võib-olla isegi õnn ja veel midagi.

Laulupidu on rituaal, mis puudutab inimhinge argielus varjule jäänud retseptoreid, andes kinnituse, et meis on olemas miski, mis seob tugevamalt kui mistahes muu tõotus. Ja valatud õnnepisarad on selle pitseriks. Head nutmist!