Ajastupidu toob parki Vana-Liivimaa maapäeva
/nginx/o/2019/07/04/12326374t1ha97e.jpg)
Juulis Valgas aset leidev ajastupidu Liivimaa maapäev tutvustab keskaja kombeid ja pärandit.
13. juulil Valgas peetaval sündmusel astuvad üles keskaegset muusikat, tantsu ja võitluskunste demonstreerivad esinejad. Avatud on kümmekond töötuba: kalanaha parkimine, luugraveerimine, keskaja apteek, ammulaskmine ja palju muud.
Kirev ajalugu
Pärast seda, kui Saksa ja Taani ristisõdijad 13. sajandil Eesti ja Läti alad vallutasid, kujunes siin välja keskvõimuta riiklik moodustis, mida kutsume Vana-Liivimaaks. Territoorium oli jagatud mitme feodaalriigikese vahel: Taani kuninga valdused, ordu ning Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna alad.
Pärast Jüriöö ülestõusu müüs Taani kuningas 1346. aastal valdused Põhja-Eestis Saksa ordule. Ülemvõimu saavutamiseks sellest aga ei piisanud. Riia peapiiskop pakkus ordule tugevat konkurentsi ning temagi pretendeeris juhtvõimule.
Liivimaa võimusuhted olid keerulised ja mitmekihilised. Ühtpidi oli see väikeste riigikeste kogum, kuid samas võib Liivimaad pidada areeniks, kus ristusid rahvusvaheliste jõudude, nagu näiteks Saksa ordu ja Hansa liidu huvid.
Valga oli ülemaalisteks kokkusaamisteks asendi poolest väga sobilik koht. Naljatades võib Valgat kutsuda Liivimaa nabaks.
Seesuguse koosluse omavaheline suhtlus oli vastuoluderohke. 13.–14. sajandi sisepoliitikas leidus vähe arenguid, mis oleks lubanud loota, et kunagi kujuneb siinmail parlamendilaadne asutus. Et niisugused kokkusaamised aset leiaks, oli esmalt vaja kahe kõrgema võimukandja – Riia peapiiskopi ja ordumeistri – üksmeelset soovi.
Traditsioonile alus pandud
15. sajandi kahekümnendatel kujunes olukord, kus ordu kui ambitsioonikaim ülemvõimu taotleja piiskopivõimuga koostööle pidi minema. 1422. aastal lepiti Valgas kokku, et ühiseid arutelusid ehk maapäevi korraldatakse igal aastal ning sinna kutsutakse ka vasalle ning tähtsamate linnade esindajaid. Reeglipäraste kooskäimiste korraldamine jäi aga soovunelmaks. Kui ordu end jälle tugevana tundis, polnud ühised arutelud talle olulised. Ometi oli maapäevade traditsioonile alus pandud ning kriitilistel hetkedel püüdis ordu sealt ka ise tuge leida.
Valga oli ülemaalisteks kokkusaamisteks asendi poolest väga sobilik koht. Naljatades võib Valgat kutsuda Liivimaa nabaks. Nii maa-, aga ka linnadepäevi peeti Valgas 15.–16. sajandil kokku üle 30 korra. Nende kooskäimiste tähtsust Liivimaa elus ei ole põhjust üle- ega alahinnata. Kuigi parlamentaarseks esinduskoguks ei saa maapäeva pidada, siis mingil määral aitasid need kooskäimised sisepingeid leevendada.