Mari-Liisa Parder: miks on Põlva sünnitusosakond tähtis?

Mari-Liisa Parder Foto: Lauri Kulpsoo

Sünnitusosakonna allesjäämise eest võitleja rõhutab, et peale arstide professionaalsuse on hädavajalik ka usaldus, mida on proovitud taastada pelgalt ilusate sõnadega. Kohalik kogukond aga tunneb endiselt, et nende vajadustega ei ole arvestatud.

Põlva sünnitusosakond on kohalikule kogukonnale tähtis. See on vaieldamatu fakt, mida toetab läinud aasta jooksul kogutud ligi 10 000 allkirja selle kaitseks. Küsimus pole aga pelgalt sünnitusosakonnas, vaid meditsiiniteenuste üldises kättesaadavuses kõigile põlvamaalastele. See on mitte ainult meditsiini-, vaid ka regionaalpoliitiline küsimus.

Kättesaadavuse all peetakse siinkohal silmas kohalike inimeste vajadusi ja võimalusi arvestavaid meditsiiniteenuseid. Sünnitusosakonna kontekstis on üheks näiteks perepalatite hinnavahe Põlvas ja Tartus. Aga mitte ainult. Ja kuidas pääsevad arstiabile ligi inimesed, muu hulgas vanurid, kes liiguvad ühistranspordi või lähedaste autodega Põlvamaa äärealadelt?

Et arstikunst saaks toimida, ei piisa ainult tohtri ja arstikabineti olemasolust. Hädavajalik on ka usaldus. Usaldus meditsiinis koosneb aga palju rohkematest teguritest kui vaid meediku professionaalsusest. Ühelt poolt kindlasti isiklikust kogemusest: kuidas inimest on meditsiinisüsteemis varem koheldud, kuidas temasse on suhtutud inimlikul tasandil, kas ta on oma muredele või hädadele lahenduse saanud.

Inimesed, kellel on head kogemused, julgustavad teisi hädalisi samast kohast abi otsima ning pöörduvad ise ka julgemalt uute või korduvate murede korral. Halbade kogemuste korral aga kiputakse käega lööma. «Ah, mis ma sinna ikka lähen, nagunii nad minuga midagi ei tee!» on üks hinnanguid, mida isiklikult korduvalt kuulnud olen.

Põlvamaa rahvas vaatab kummastusega pealt, kuidas Valga sünnitusosakonna sulgejad saavad ametikõrgendust, ent Põlva kogukonna arvamusega arvestavad juhid kaotavad töö.

Seega ei saa usaldusest rääkides eirata ka avaliku kuvandi rolli. Kas inimesed usuvad, et nad saavad sellest asutusest abi ja et neid koheldakse inimväärikalt? Kas otsused nii on kui ka paistavad ausad ja läbipaistvad? Kas usutakse, et otsuste tegemisel võetakse inimeste arvamusi sisuliselt kuulda ja vajadusi päriselt arvesse?

Raviprotsessides pööratakse järjest rohkem tähelepanu personaalsele lähenemisele: mida ravialune soovib, mida ravist arvab, mida kardab ning mida saab koostöös ette võtta, et ravi toimiks. Arst on oma eriala ekspert, aga patsient on oma elu ja võimaluste ekspert. Näiteks ei maksa hommikustele protseduuridele suunata patsienti, kes liigub ühistranspordiga ning jõuab kohale alles ennelõunal, või kes toetub arsti juurde pääsemisel lähedaste transpordivõimalustele.

Tõenäosus, et võimalus õigeks ajaks arstile jõuda on kättesaadav näiteks nädala sees keset tööpäeva, on pigem väike ning sõltub väga palju lähedastest ja nende tööandjate vastutulelikkusest. Inimeste mured ja vajadused, nende sotsiaalmajanduslik taust ja varasemad elukogemused mängivad suurt rolli selles, kuidas nad meditsiiniteenuseid tajuvad, kuivõrd neid usaldavad ning kuivõrd usuvad, et nad saavad asjakohast abi.

Põlva sünnitusosakonna küsimus on löönud usaldusse suure mõra. Inimestel on kõhklusi ja hirme ka muu arstiabi kättesaadavuse pärast, näiteks EMO ja kirurgia. Seni on usaldust proovitud pelgalt ilusate sõnadega taastada. Samal ajal vaatab Põlvamaa rahvas kummastusega pealt, kuidas Valga sünnitusosakonna sulgejad saavad ametikõrgendust, ent Põlva kogukonda tajuvad ja nende arvamusega arvestavad juhid kaotavad töö.

Usalduse taastamiseks on oluline sõnade ja tegude kooskõla. Meie soov on näha, et raviprotseduurides rakendatav isiklik kontakt ja olukorra hindamine kanduks üle ka meditsiinipoliitiliste otsuste tegemisse.

KOMMENTAAR

Marek Seer,
Põlva haigla nõukogu esimees, TÜ kliinikumi haldusjuht
«Kliinikum mõistab arvamusloo kirjutaja muret ning jagab ka arvamust, et usaldus on tervishoius kõige olulisem väärtus. Usalduse saab tagada vaid läbi teenuse kvaliteedi. Teenuse kvaliteet omakorda sõltub lisaks arsti ja kabineti olemasolule isiklikust kogemusest ja ootusest, erialasest professionaalsusest ning kvaliteedinõuetele vastavusest ehk turvalisest arstiabist. Turvalisuse tagamiseks tervishoiuteenustes, sealhulgas sünnitusel, kehtivad kvaliteedinõuded, et tagada lapse ja ema ohutus ning tervis. Ilma nõuete täitmiseta teenust osutada ei saa ja ka ei tohi.
Haigla juhtimise juures ei saa mööda minna ka rahastamise rollist – kui haigla pakutav teenus ei kata kulusid, osutatakse seda teiste arvelt. Kui seda teha sedasi pikemat aega, kannatavad teised teenused kuni selleni, et ükski neist ei vasta enam nõuetele.
Kliinikumil kui Põlva haigla enamusaktsionäril on majanduslikud kohustused ka riigi ees, kes on kliinikumi usaldanud ja eraldanud raha enamusosaluse ostmiseks. Needsamad kohustused on olnud aluseks nii Põlva haigla arengukava kinnitamisel kui ka aktsionäridevahelise lepingu sõlmimisel Põlva vallaga. Just neist asjaoludest teenuste tulevikku vaagides lähtutaksegi.»