Põim Kama: töö pärast maale ei kolita

Põim Kama 

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Maapiirkonna rõõmude ja muredega kursis olev vallaametnik leiab, et elu tagamiseks ääremaal ei piisa kõrgepalgalistest töökohtadest.

Maal ei ela praegu inimesed, kes peavad tähtsaks mugavat kodulähedast palgatööd – nood on juba mõni aeg tagasi läinud linnadesse ja välismaale. Paigale jäänud ja asemele tulnud on need, kes väärtustavad esmajoones elukeskkonda ja -kvaliteeti, mida maa pakub. Püsivad ja uued maaelanikud on hakkajad inimesed, kelle hulgas leidub nii väikeettevõtjaid kui ka spetsialiste, iseenese tööandjaid ja neid, kelle tööandja kaugemal. Inimesed on liikuvamad kui kunagi varem ja leidub maaelanikke, kes ei mõõda kaugust kontorini, vaid lähima lennujaamani.

On viimane aeg lasta maaelu käsitlemisel ja regionaalse arengu planeerimisel lahti ideest, nagu peaks maainimene olema hõivatud peamiselt põllumajanduses, metsanduses või suurtööstuses, mida elukeskkonda väärtustavad linnad enese lähikonda ei soovi. Nii põllul kui ka metsas teevad valdava osa tööst masinad ning ääremaale rajatav suurtööstus peaks vajaliku tööjõu mujalt sisse tooma, sest kohapeal pole sobivat enam ammu. Samuti tuleks loobuda mõttest, nagu saaks ääremaid taaselustada ainuüksi sinna töökohti viies.

Tallinnast välja viidavad kõrgepalgalised töökohad, kuigi teretulnud, pole siiski ääremaade jätkusuutlikkuse tagatis. Vaevalt kaalub hästi tasustatud pealinna tippspetsialist Lõuna-Eestisse kolimist puhtalt sellepärast, et sobiv töökoht sinna viiakse. Töö pärast kolitakse Tallinna või Soome, maal elatakse teistel põhjustel. Maaelu pole karjääri-, vaid elustiilivalik. Sestap tuleks ka regionaalset arengut planeerides keskenduda olemasolevate väärtuste säilitamisele ja võimendamisele ning investeerida peamiselt valdkondadesse, mis mõjutavad elukeskkonna kvaliteeti. See tähendab tõhusaid meetmeid senise loodus- ja elukeskkonna säilitamiseks ning investeeringuid uue maaelu põhivajadustesse.

Töö pärast kolitakse Tallinna või Soome, maal elatakse teistel põhjustel.

​Maainimene ei erine nüüdisaegsest inimesest kusagil mujal, vajadused ja ootused on üldjoontes samad. Oluline on kiiresti ja mugavalt ühest paigast teise jõuda, maailmaga ühenduses olla, samuti kvaliteetsed teenused ja nüüdisaegne kodu. Nii ei moodustagi seda alust, millel maaelu seisab, mitte niivõrd töökohad, vaid korras teedevõrgustik ja transpordiühendused, kiire internet ja kvaliteetsed avalikud teenused, millest ehk määravaim hariduse kättesaadavus kodu lähedal.

Riigile kuuluvate kõrvalteede seisukorrast on palju räägitud, kuid paradoksaalselt paistab RMK praegu kruusateedesse rohkem investeerivat kui maanteeamet. Paraku pole kõnealused uued kvaliteetsed teed sõitmiseks kohalikele elanikele, vaid mõeldud metsa väljaveoks. Sobivatel aegadel toimiv bussi- ja rongiühendus Tallinna ja Tartuga võimaldaks mugavalt tööl käia kaugemalgi ning kahe-kolme tunniga lähimasse lennujaama jõuda peaks olema võimalik pea igast Eesti nurgast. Mitte vähem tähtis pole esmaste teenuste kättesaadavus, millest maale kolimise puhul on peamised kvaliteetne kodulähedane lasteaed ja kool. Mitmel pool võib näha tõmbekeskusena just mainekat kooli, mis laste haridusele ja õpikeskkonnale rõhku panevaid peresid maale tõmbab – olgu näiteks Rosma kool Põlvamaal või Lüllemäe kool Valgamaal.

Palju rohkem tegelikult polegi – kõige muu eest hoolitseb maainimene ise. Vajaduse korral loob nii enesele kui ka teistele töökohti, arendab vaba aja veetmise võimalusi ja korrastab avalikku ruumi. Tuleb vaid luua tingimused, kus võimalik vabalt tegutseda.

Tagasi üles