Akordionikuninganna mäng paneb linnudki kuulama

Polka kiigel: artisti kiusamiseks palume tal poseerimise ajal ühe polka esitada. Tegelikult eelistab Tuulikki Bartosik aeglasemat muusikat, mis kõlab ka tema albumitel. Foto: Paul Poderat

Kui Tuulikki Bartosik kevadöises Saarlasõ küla metsas mängib, jääb lindude orkester kuulatama, tehes nokad uuesti lahti siis, kui akordion vaikib. Ja nii kordamööda, kuni tema maailmaklassi pill annab välja helid, milleks see nelja seinaga kontserdisaalis võimeline pole.

See kõlab küll kui Walt Disney multifilmis, kus Lumivalgeke metsloomadele laulab, kui see poleks tõsi. «Metsas on kõige parem akustika, eriti minu akordionile. Ta hakkab kohe helisema ja ma kuulen ülemhelisid,» ütleb Tuulikki.

Lindudel ei jää see märkamata. «Nad reageerivad, kuulavad. Kui mina mängin, on lind vait ja mingi aja pärast hakkab laulma. Ta kuuleb muusikat ja tahab sinna midagi kaasa öelda. Kui mängin, siis kaasan kõik, mis minu ümber on. See ongi elu. Muusika on igal pool.»