Doktorant Laura Kiiroja: hundid on inimesele sotsiaalselt kõige sarnasemad loomad

Laura Kiiroja näitab Värskas Seto talumuuseumi õuel Kanada hundi kolpa.  Foto: Mati Määrits

Kanada Dalhousie Ülikooli doktorandi Laura Kiiroja väitel on hundid inimesele sotsiaalselt kõige sarnasemad loomad.

Kuigi viimastel aastatel on Kiiroja tegelenud põhiliselt välismaiste loomaaiahuntide sotsialiseerimisega ehk nende inimpelguse vähendamisega, teab ta päris palju ka Eesti huntide käekäigust.

«Kui eelmisel aastal tegime hundi Eesti rahvusloomaks kuulutamise puhul siinsetes metsades matka, ulgusime koos jahimees Igor Hominiga ja saime huntidelt ka vastuse. Samuti olen näinud nende jälgi ja väljaheiteid, aga otse looduses ei ole teda Eestis tõesti näinud. Hunti metsas näha ongi igal pool maailmas väga haruldane,» tõdes Kiiroja.

Keskmine eluiga alla kahe aasta

«Meil on selles mõttes hästi, et hunt pole Eesti metsadest kunagi olnud päris kadunud. Samas on nende arvukus väike ning elu üliraske. Igal aastal kütitakse sisuliselt pooled hundid, mis on populatsioonile päris ränk. Eesti hundi keskmine eluiga on kõigest 1,9 aastat. Kui nad igal aastal näevad vaeva kutsikate üleskasvatamisega üksnes selle nimel, et need talvel maha lastaks... Sellises olukorras ei saa nad moodustada stabiilseid ja tugevaid karju. Tegelikult on hunte Eestis vähem, kui sageli arvatakse. Kui enne jahihooaega on neid 200–250, siis pärast küttimise lõppu 100–150,» märkis doktorant.

Teadusuuringud on tema sõnul näidanud, et küttimine ei vähenda võsavillemite murtud lammaste arvu, vaid sellel võib olla hoopis vastupidine mõju. «Lammaste kallale lähevad kõige rohkem noored kogemusteta hundid, kes ei pruugi saada metsas toidu hankimisega hakkama. Tihti piisab sellest, kui üks vanematest on maha lastud, et hundikari laguneb ning kutsikad jäävad omapäi ega oska metsast suuri saakloomi kätte saada. Nõnda nad vaatavadki, et lambad on hea lihtne saak – nagu McDonald’sisse minna,» selgitas ta.

«Viimased uuringud on näidanud, et palju tõhusamad on siiski mitteletaalsed hunditõrje meetodid: korralik elektriaed kombineerituna koolitatud karjakaitsekoertega, keda Eestis pole praegu piisavalt. Lihtsalt koerte panek lamba-aeda ei aita,» leidis Kiiroja.

Hirmutamine eriti ei aita

Hirmutamine heli- või valguspeletite abil aitab tema sõnutsi vaid mõneks ajaks, sest hundid harjuvad. Mõistagi aitab lambaid kaitsta ka see, kui panna nad ööseks lauta kinni, kuid see pole alati võimalik.

Võsavillemite küttimise täielikku keelustamist Kiiroja siiski ei toeta. «Arvan, et neid tuleks mingil määral küttida, aga mitte praeguses ulatuses. Praeguse väikese arvukuse juures hundid paraku ei suuda olla metsa sanitarid. Metskitsi ja põtru on meil liiga palju ning ka jahimehed ei suuda nende arvu piisavalt ohjata. Loodusse oleks suurkiskjaid juurde vaja,» leidis uurija.

Hallivatimehe ja marjulise võimalikku kohtumist uurija päriselt ei välista, kuid see on väga ebatõenäoline, sest võsavillemid on äärmiselt inimpelglikud. «Noored hundid on üsna uudishimulikud ning võib-olla nad tahavad natuke piiluda. Mingil juhul ei tohiks neid sööta – see olukord võib hiljem küll probleeme tekitada,» hoiatas ta.

Nõnda nad vaatavadki, et lambad on hea lihtne saak – nagu McDonald'sisse minna, ütles Kanada Dalhousie Ülikooli doktorant Laura Kiiroja.

Ohtlikud on hundid pigem koertele. «Eriti paaritumishooajal võivad koerad hunte ligi meelitada. Juba sel põhjusel ei ole huntide liigne küttimine hea, sest alles jäänud isendid võivad hakata endale partnerit otsima koerte seast. Üldjuhul on hundi ja koera hübriidide emad hundid ja isad koerad. Kuigi loogiline oleks, et koeralt geenid saanud loom võiks olla vähem inimkartlik, pole sellele ühtegi tõestust. Seni pole metsas elavate hübriidide ning nii-öelda puhaste huntide käitumises märgatud mingeid erinevusi,» toonitas Kiiroja.

Laura Kiiroja Saksamaal Wildenburgi loomapargis inimpelgusest võitu saanud hundiga. Foto: Laura Kiiroja Erakogu

Kuidas vähendada loomade inimpelglikkust?

Ameerikas ja Saksamaal on Kiiroja põhjalikult tegelenud loomaaias elavate huntide sotsialiseerimisega ehk nende inimhirmu vähendamisega looma heaolu parandamise eesmärgil.

Sotsialiseerimiseks tuleb inimesel kutsikate pesakond üles kasvatada ning alustada juba kümne päeva vanuste hundibeebidega. «Esimesed neli kuud tuleb kutsikatega 24 tundi ööpäevas koos olla ning nendega isegi koos magada. Sotsialiseerimata huntidele on loomaaias väga keeruline rikastust pakkuda. Nad ei puutu mänguasju ega midagi muud, millel inimese lõhn küljes,» rääkis ta.

Igal juhul ei tähenda sotsialiseerimine kodustamist, sest kodustamine on aastatuhandeid kestev aretusprotsess, mille tulemusena tekib uus liik, kelleks antud juhul on koer. Sotsialiseeritud huntide kutsikad sünnivad täpselt sama inimkartlikena kui looduses elavate loomade kutsikad. Nende geneetikat pole mingil moel muudetud ning nad ei sobi koduloomaks.

Hundikari on Kiiroja tähelepanekute kohaselt üks tõeline perekond. «Juhtisase parim omadus on vaikne enesekindlus. Näiteks USAs asuva Yellowstone’i rahvuspargi kuulus juhtisane, hunt number 21, keda kutsuti ka Superhundiks, kuna ta ei kaotanud elus ühtegi võitlust, ei tapnud ühtegi oma liigikaaslasest vaenlast. Võib arvata, et just see näitas ülimat enesekindlust. Oma lastega oli ta aga väga hell. Nendega mängides teeskles ta sageli kaotust, sisendamaks järglastele enesekindlust. Seda on väga vaja loomadel, kes tulevikus peavad murdma endast 5–10 korda suuremat saaklooma,» selgitas uurija.

Kui hirvlasi joostakse võhmale, siis näiteks kobrast on üks võsavillem võimeline vaikselt oodates varitsema ka kaheksa tundi järjest.

«Loomariigi isadest on hundid kõige rohkem inim-isadega sarnased, sest nad nii toidavad kui kaitsevad järglasi aasta ringi järglaste täiskasvanuks saamiseni. Kui kutsikad on veel emapiima peal, toob hundiisa süüa emale. Tahkele toidule ülemineku perioodil toob ta kutsikatele toitu oma kõhus ning oksendab selle neile poolseeditud kujul välja. Hiljem sõltuvad kutsikad veel vähemalt aasta vanemate murtud saakloomadest,» rääkis ta.

Huntide hulgas on ka türanne, aga need ei püsi kuigi kaua võimul. Head juhid seevastu on lahked, enesekindlad, rahulikud ning hindavad harmooniat. Alati on karja edu alus koostöö.

Inimesele kõige sarnasem

«Pole ju huntidel suuri kihvu nagu kaslastel või võimsaid pikkade küünistega käppasid nagu karudel. Hundid on loodud pikalt jooksma – nad jooksevad oma saaklooma hingetuks ning saavutavad edu tänu karjasisesele koostööle. Kõige kiiremad – enamasti emased, kes on väiksemad – ajavad saaklooma taga, surmava hammustuse aga teeb tavaliselt mõni suurem ja tugevam isane. Kui saak on murtud, söövad esimesena kõige näljasemad või siis kutsikad,» teadis uurija.

Eri liikide jahtimiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid. Kui hirvlasi joostakse võhmale, siis näiteks kobrast on üks hunt võimeline vaikselt oodates varitsema ka kaheksa tundi järjest.

«Hundid teavad, kui tähtis on mäng, sest see tugevdab sotsiaalseid suhteid. Nende seas on hoolivaid ja õiglasi, vastutustundlikke täiskasvanuid, kaastundlikke abistajaid, hulle teismelisi, totusid kutsikaid, lollitajaid, kõiketeadjaid. Sotsiaalselt on hundid inimesele kõige sarnasemad loomad. Nad kardavad kõike uut ning nende puhul kehtib ütlus: vaprad vallutavad maailma, kuid ettevaatlikud jäävad ellu.»

Mida on huntidelt õppida? «Hoolitse oma karja eest, ole enesekindel, kuid lahke. Tööta, aga ka puhka kõvasti. Igal juhul on hunt meile õige rahvusloom, sest tal on väga palju väärikaid omadusi, mida eeskujuks võtta,» võttis Laura Kiiroja hundijutu kokku.