Riinu Räim: tants ümber sünnituskatla

Riinu Räim 

FOTO: Erakogu

Laulu- ja tantsupidu sai mõned päevad tagasi küll võimsa lõppakordi, ent tants ümber Põlva haigla sünnitusosakonna käib endiselt.

Paistab, et laulutuules ei ole taevani üles tõusnud üksnes selle maa keel, vaid ka kõvasti suitsu: sulgemisargumentide ümber käib endiselt hämamine, vastutust tehtud otsuse ja selle muutmise võimalikkuse üle veeretatakse Tartu Ülikooli kliinikumi kapsaaiast kord haigekassa, siis jälle Põlva valla õuele ning lisaks ei ole kaks aastat kestnud saaga jooksul keegi asjaosalistest suutnud vastata kogukonna lihtsale küsimusele: millist probleemi Põlva sünnitusosakonna sulgemisega lahendada püütakse?

Põlva haigla nõukogu uue juhi Marek Seeri kommentaar Mari-Liisa Parderi 8. juulil Lõuna-Eesti Postimehes ilmunud arvamusloole on näide sellest, kuidas põhiküsimusele vastamise ja faktipõhiste argumentide esitamise asemel žongleeritakse avalikus teavituses hoopis avaliku arvamuse kujundamisega. Kui nõukogu esimees seab oma kommentaari fookusesse sünnituskvaliteedi ja turvalisuse, süttib lugeja peas kohe häirekell. Mis nende kahega siis Põlvas ometi lahti on?

Lähemalt uurides selgub, et lahti ei ole midagi. Sünnitusteenuse kvaliteet ja ema-lapse turvalisuse küsimus on püsinud Põlva sünnitusosakonna tulevikku puudutavate arutelude keskmes ning kummagi kohta pole ühelgi ametkonnal ega ka sünnitajail Põlva haiglale etteheiteid olnud. Ka 27. juunil peetud Põlva vallavolikogu istungil kinnitas Marek Seer üheselt, et Põlva haigla sünnitusosakonna kvaliteedinäitajad ei erine teistest mitte millegi poolest. Ometi tõmbab kliinikum igal võimalusel kvaliteedikaardi jälle lauale. Kui teenuse kvaliteediga ei ole probleeme, siis kellele ja milleks on vaja pidevalt vastupidist muljet jätta ja kas vastuolulisi sõnumeid saatev nõukogu esimees harrastab valetamist volikogus või leheveergudel? Olgu kuidas on, usaldust ega kindlust ei tekita kumbki variant.

Kvaliteediküsimuse kõrval tõstab Marek Seer oma kommentaaris esile Põlva sünnitusosakonna rahalise tasuvuse. Kes mäletab, siis valitsus eraldas möödunud aastal Põlva sünnitusosakonna miinuse katmiseks 200 000 eurot, mis on teadaolevalt haiglale üle kantud. Põlva vallavolikogu avalikul istungil märkis haigla värske juht Margot Bergmann sünnitusosakonna kahjumiks 40 682 eurot. Kuidas riigilt sihtotstarbeliselt sünnitusosakonna käigus hoidmiseks eraldatud viis korda suurema summaga ei ole võimalik katta sünnitusosakonna kahjumit, jääb pehmelt öeldes arusaamatuks.

Kui teenuse kvaliteediga ei ole probleeme, siis kellele ja milleks on vaja pidevalt vastupidist muljet jätta?

Mõistagi ei saa ühekordne rahasüst olla lahendus, ent näikse, et haigla suuromanikul pole huvi leida püsivat lahendust. Kogukond on näidanud üles valmisolekut panustada osakonna parendamisse, sealhulgas esitati Põlva valla kaasava eelarve raames taotlus uue sünnituslaua ja KTG-aparaadi soetuseks ning koostöösoovi kinnitati ka kohtumisel haigla uue juhiga. Paraku ei ole otsustajad kogukonnale selgelt teada andnud, millist toetust on osakonna säilimiseks vaja. Selle asemel korratakse ikka ja jälle, et aktsionäride kokkulepe näeb ette sünnitusosakonna sulgemise aasta lõpus, jättes tähelepanuta, et otsuse üks nurgakive olnud prognoos sünnituste arvu vähenemise kohta ei pea paika.

Veelgi enam, näib, et osakonna sulgemisega on nii tuline rutt, et argumendiloogika ei mahu enam kuidagi sellesse valemisse: seesama aktsionäride kokkulepe, mida praegu otsuse läbisurumisel kilbina kasutatakse, ei omanud mingit tähtsust esimesel sulgemiskatsel. Plaan sulgeda Põlva sünnitusosakond kokkuleppe tähtaegu eirates juba 2018. aasta suvest jäi ellu viimata vaid kogukonna tugeva vastuseisu tõttu.

Tundub, et osakonna sulgemiseks kasutatakse Valga skeemi: pole inimest, pole probleemi. Mõni aeg tagasi üllatas kogukonda uudis ainsa täiskohaga pediaatri lahkumisest. Armastatud lastearst sai ühtäkki ametist priiks, koondamise üksikasjad on konfidentsiaalseks kuulutatud. Lastearstita aga sünnitusosakond toimida ei saa.

Valgas sai sulgemise peapõhjuseks ühe günekoloogi lahkumine. Ehkki ülejäänud personal oli valmis uue töötaja leidmiseni valveid katma, sõideti sellest valmisolekust üle. Ka nüüd ei ole näha, et haigla suuromanik päriselt tegeleks uue lastearsti või kas või ajutise lahenduse leidmisega. Olukorras, kus vaid mõni nädal enne pediaatri viimast tööpäeva ei ole koha täitmiseks isegi konkurssi välja kuulutatud, võib julgelt ennustada stsenaariumi, kus 1. augustil laiutatakse käsi. Heietatakse, kuidas maale ongi raske arsti leida, ning asutakse sünnitajaid ümber suunama Tartusse ja Võrru. Ent kas ei olnud haiglate võrgustumise üks eesmärke just tervishoiuteenuste järjepidevuse ja kättesaadavuse parandamine ning kompetentsi jagamine? Või on arstidel Tartust Põlvasse palju pikem maa kui sünnitajail Põlvast Tartusse?

Mõistagi ei saa ühekordne rahasüst olla lahendus, ent näikse, et haigla suuromanikul pole huvi leida püsivat lahendust.

Lastearsti kadumine maakonnahaiglast ei ole suur hoop ainult sünnitajaile: riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil avaldas Eesti Lastearstide Selts muret lastearstide valveteenuse kättesaadavuse üle üldhaiglates, sealhulgas Põlva haiglas. Kas täiskohaga lastearstist loobumine on selles valguses mõistlik?

Puhkenud kärast, ebakindlast tulevikust ja hoogsast hirmutamiskampaaniast hoolimata ei ole ometi löönud kõikuma sünnitajate ega kogukonna usk oma sünnitusosakonnasse ja siinsesse personali: tänavu on Põlva haiglas näinud ilmavalgust rohkem lapsi kui möödunud aastal samal ajal. Sündide arv oli tõusutrendis ka eelmisel aastal, ehkki «plaan» nägi ette vähenemist.

Mäletame sedagi, et aasta lõpus üritati arvudega manipuleerida üpris omapärasel moel: sünnitajate arvu sobivas suunas ümbermängimiseks pakuti naaberhaiglas koguni tasuta perepalateid. Fakt, et tasuta hüvega tervishoiuteenust reklaamida on reklaamiseadusega keelatud, ei paistnud tegijaid morjendavat.

Põlva haigla sünnitusosakond on omaette fenomen. Päris kindlasti pakutakse siin nõuetele vastavat teenust, aga on veel midagi, mida ei saa kirjutada ühtegi töölepingusse, arengukavasse ega muusse dokumenti. Seda miskit on raske sõnadesse panna, ent lihtne ära tunda, ning see paneb sünnitajaid Põlvasse sõitma nii naabermaakondadest, mujalt Eestist ja piiri tagantki.

Põlva sünnitusosakond ei ole üksnes kohaliku tähtsusega, seda kinnitavad nii sünnitusosakonna toetuseks kogunenud ligi 10 000 allkirja kui ka fakt, et pea kolmandik siin sünnitajatest tuleb väljastpoolt maakonda. Just Põlvas hakati esimesena vette sünnitama ning meeste lubamisega sünnitustuppa sai meditsiinilisest protseduurist perekondlik sündmus, sünni ime. Nähkem seda imet ning hoidkem ja seiskem selle säilimise eest!

Tagasi üles