Mati Määrits: kuidas leida oma nišš?

Mati Määrits Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kõiksugu suveüritustest on küllastunud ka eesolev nädalavahetus, mis seab kaaskondsed tõeliste valikuraskuste ette. Vähemalt suvetuuride kuldaeg tundub selleks korraks möödas olevat, küll võib üle Eesti leida kõikvõimalikke muusikafestivale ja suvelavastusi.

Kui meie kandist otsida, siis uue (valgus)-festivali mõtlesid välja Kanepi sädeinimesed. Jõksi järve äärde tekib reede hilisõhtul lisaks muudele atraktsioonidele muinasjutuline valgusmets ja saab näha valgussõud. Võrulased püsivad nädala lõpuni tantsulainel, Valgas toimub militaarajaloofestival koos näidislahingutega, Põlva Intsikurmus saavad taas kokku lõõtsamängijad. Põlvas avatakse ka lõõtsakuninga Karl Kikka kuju ning Euroopa pikim pink.

Kultuurikalendrit lapates jäi mulle silma Seto talumuuseumi õuel laupäeval toimuv mängudepäev, kus muuseumiperenaise abiga tuletatakse meelde rahvalikke mänge lastele ning valmistatakse karjalaste mänguasju. Tobrova küla Luikjärve talus on aga mustasõstrapäev. Kitsõ külätarõs (vihmase ilma korral Meremäe koolimajas) võib näha Lõuna-Tšiili ülikooli rahvatantsuansamblit. Rõuge muinaspäeval õpitakse muinasaegseid käsitöövõtteid, vaadatakse, kuidas sünnib soomaagist raud, tutvutakse muinasaegse toidulauaga ning võetakse mõõtu muistsete sõdalaste kombel.

Tundub tõepoolest olevat nii, et kes vähegi tahab, see leiab midagi enda maitsele sobivat.

Ehk pakub keegi millalgi välja sellise suvefestivali, kus polegi hirmkalleid rokkansambleid ja suurt lava?

Tuleb tunnistada, et kärtsu ja mürtsu pakkuvad festivalid mind eriti ei tõmba. Folk huvitaks küll, aga Hiiumaa pärimusmuusikafestival jääb siiski liiga kaugeks. Viljandi pärimusmuusikafestival tuleb samuti ilmselt vahele jätta, sest puhkust sel ajal pole, ka liiguvad seal ringi minu maitset arvestades liiga suured rahvamassid.

Seetõttu mõtlengi, et ehk pakub keegi millalgi välja sellise suvefestivali, kus polegi hirmkalleid rokkansambleid ja suurt lava, vaid hoopis näppepilli sõrmitsevad pillimehed ja solistid, harfimängija(d), trummarid, vile- või parmupillil mängijad. Võib-olla pannakse koguni kokku improviseeritud orkester kaaskondsetest, kes on ühes võtnud oma pilli. Ümberkaudsetel radadel saab matkata, tarkusi jagavad asjatundjad.

Või on kellelgi veel mõni nii-öelda kastist välja vaatav idee?