Tarmo Tamm: eestlased on 80 aasta pärast püstirikkad

  • Ministriametile punnis Tarmo Tamm tükk aega vastu.
  • Eestlased ostavad neid maid tagasi, mis vahepeal välismaalaste kätte läinud.
  • Uue Põlva vallamaja ehitust Tamm ei toeta.

Tarmo Tamm on veendunud, et otsuseid ei tuleks teha emotsioonide najal.

FOTO: Mati Määrits

Kagu-Eestist Riigikogusse valitud endine maaeluminister Tarmo Tamm tunnistab, et saadikutöö võimaldab tal ministriametiga võrreldes rohkem kodus olla ja ennast Võru-, Valga- ja Põlvamaa asjadega kursis hoida. «Riigikogus püüan eelkõige kaitsta kodukandi ja maainimeste huvisid,» lubas ta intervjuus Lõuna-Eesti Postimehele.

Kuidas end pärast ministriametit parlamendiliikme rollis tunnete?

Valimistulemus oli iseenesest hea: võrreldes eelmiste valimistega sain tuhatkond häält rohkem, kuigi aega kampaaniaks ministriametis eriti ei jäänud. Riigikogus püüan eelkõige kaitsta kodukandi ja maainimeste huvisid.

Millises oma senistest ametitest – mehhanisaator, vallavanem, linnapea, riigikogu liige, maaeluminister – olete end kõige paremini tundnud?

Igal ametil on olnud oma võlu. Ma pole ühtegi ametit ega palka küsinud – kõik on tulnud loogilist rada mööda.

Kas mõni amet on tulnud ka vastu tahtmist?

Ministriametile punnisin tükk aega vastu. Aga kui töösse sisse elasin, polnudki see asi nii hull. Vaid liiga vähe aega sai kodus olla. Nüüdses ametis on võimalik vähemalt kaks kuud rohkem kodukandis olla – terve juuli ja august. Istungeid ei ole ka kuu igal neljandal nädalal, mis annab võimaluse kodukandi eluga kursis olla.

Kas uue koalitsiooni loomisel tehti ka ettepanek ministriametis jätkata?

Ei. Koalitsiooni kokkuleppe kohaselt läks see koht EKRE-le, kes oli maapiirkondades kõige populaarsem.

Meil on olnud ka nii-öelda rändministreid – ühel päeval juhib rahandus-, mõne aja pärast hoopis haridus- ja teadusministeeriumi?

Igaks ministriks ma kindlasti ei hakkaks. Võiksin olla veel riigihalduse minister, sest olen olnud 18 aastat omavalitsusjuht.

Seega on maaelukomisjoni juhtimine loogiline?

Olen tõesti selle teemaga hästi kursis. Seda enam, et kliimast tulenevalt on maaelu meie suur võimalus. Ameeriklased tegid hiljaaegu uuringu, mille järeldustes leidsid, et eestlased muutuvad aastal 2100 püstirikkaks, kuna meie SKT kasvab 259 protsenti. Muu maailm kõrbestub, meil aga kõik kasvab. Eestil on tohutu potentsiaal – miljon hektarit põllumaad.

Kas 80 aasta pärast meie maa veel eestlaste käes ongi? Seda ju ostetakse variisikute kaudu kokku.

Põllumees on jalad alla saanud ning praegu ostavad eestlased neid maid tagasi, mis vahepeal välismaalaste kätte läinud. Metsaga on lugu hullem. Igal juhul maad ja metsa Eestist ära ei vii – see jääb ikka siia ning pakub meile silmailu ja tööd. Aga usun, et eestlane jääb oma maal ikka peremeheks.

Kas püsirohumaade eest toetuse maksmine ikka jätkub?

Siin on vastuolu: veise-, kitse- ja lambakasvatajad otsivad maad, et laiendada tootmist. Samal ajal naaber niidab heina maha ja maksumaksja maksab selle kinni. Hein on iseenesest samuti kaup. Varem müüdi seda Poolasse. Sel aastal kuulutas põua tõttu eriolukorra välja Leedu, kes tahaks samuti heina osta. Aga niita hein maha ja jätta see mädanema on minu meelest üks suuremaid rumalusi. Igal juhul tasub põllumaad hoida, kuid seal peaks midagi tootma.

Miks ikkagi sunniti maaomanikke hekseldatud heina ära vedama selle asemel, et lasta rohumassil huumuseks muutuda?

Kaks aastat tagasi leppisime põllumajandusorganisatsioonide esindajatega kokku, et niide tuleb üles korjata. Aga uus minister tuli ja muutis selle tagasi. Samas on hein ikkagi meie ressurss, millest võiksime loomade kaudu raha teenida.

Tuleme nüüd kohaliku poliitika juurde. Miks olete Põlvas uue vallahoone rajamise vastu?

Valimiste eel ei tulnud ükski erakond välja ideega ehitada uus vallamaja. Mina sain sellest esimest korda teada meedia vahendusel, olgugi et olin ühe nimekirja esinumber ja sain ka valimistel kõige rohkem hääli. Vaatasin kõik volikogu protokollid läbi – küsimust pole kordagi arutanud. Uue hoone ehitamine paneb raha niivõrd kinni, et järgmisteks tegevusteks seda enam ei jätku.

Omal ajal viisin linnavalitsuse kultuurikeskusse just seetõttu, et hoonemürakat tuleb niikuinii kütta. Kui see maja ringi projekteerida, mahuks sinna kogu praegune vallavalitsus ning maksumaksja raha eest saaks palju mõistlikumaid asju teha. Tundub, et uue vallamaja ehitusega minnakse päästma keskväljakut, mis on jäänud väga üksikuks sinna garaažide vahele. Aga isegi uus vallamaja ei päästaks, sest inimesed ei võta seda kohta omaks.

Kuhu siis võinuks keskväljaku rajada?

Leerimaja ja järve vahele. Praegu sõidab turist linnast läbi ega teagi, et meil on selline väljak. Avaldasin juba enne ehituse algust oma vastuseisu kirjalikult, aga kui kellelgi on hääli rohkem, tehakse asi ära.

Kujutan ette, et haldushoone ehitust arutatakse enne ikka erakondade piirkondlike organisatsioonide juhatustes ja üldkoosolekutel ning koalitsiooninõukogus. Kas midagi sellist tõesti polnud?

Mina nende arutelude juures pole olnud. Tänavuses eelarves pole ühtegi rida uue vallamaja ehituseks. On küll rida «administratiivhoonete remont» ligemale miljoni euro eest, aga see on ka kõik.

Raha on ju põhimõtteliselt olemas – ühinemispreemia.

Sel juhul tulekski fikseerida, et ühinemispreemia on uue vallamaja ehituseks, seda aga pole tehtud. Pealegi ei tuleks selle rahaga kaugeltki välja.

Samas kuulute Keskerakonda, kes on Põlvas koalitsioonis. Kas see on ikka mõistlik, kui üks erakonna liige koalitsiooni plaani läbi kukutab?

Loomulikult pean hääletama nende ettepanekute poolt, mis on koalitsioonilepingus kokku lepitud. Praegu avaldasin lihtsalt arvamust: seda enam, et tegu on nii kuluka objektiga. Kui leitakse raha ja vähemalt koalitsioonis valitseb konsensus, milles küsimus. Igal juhul tahan enne eelarve juurde jõudmist argumente kuulda, sealhulgas seda, et mida kavatsetakse ette võtta olemasolevate hoonetega.

Kui volikogus leitakse konsensus, oleks see suurepärane. Ma ei mäleta, et minu vallavanemaks oleku ajal oleks olnud koalitsiooni ja opositsiooni selget piiri – suutsime kõik olulisemad küsimused kokku leppida. Usun, et ka opositsiooni saadikud ei ole rumalad, seda enam, et tegemist ei ole poliitilise, vaid puhtmajandusliku küsimusega.

Tagasi üles