Margot Bergmann: mis toimub Põlva haiglas?

Põlva haigla uus juhatuse liige Margot Bergmann Foto: Sille Annuk

Asusin ametisse kuu ja kaks nädalat tagasi. Minu visioon oli ja on, et Põlva haigla keskenduks kogukonnale vajalikele teenustele ja arendaks välja oma nišiteenuse ehk pakuks kogu Lõuna-Eestile statsionaarset taastusravi. Sellist, mille tarvis praegu Eesti teise otsa suunatakse.

Vestlused minu kasuks valiku teinud nõukogu liikmetega andsid mulle aimu, et töö saab olema raske ja lahendust ootavaid probleeme on palju. Kõige põletavam neist muidugi sünnitustega seonduv. Arvasin, et olen meeskonnatöö inimene, avatud meelega ja probleemidele lahendusi otsiv ning koos personaliga saame hakkama.

Kui hakkasin meeskonda moodustama, polnud mul põhjust umbusuks: ootasin pigem koostööd ja tahet hoolitseda haigla käekäigu eest. Pakkumise jätkata tegin kõigile senise juhtkonna liikmetele. Hea meelega oleksin näinud Koit Jostovit haldusosakonna juhina, olgugi et mõnevõrra väiksema töötasuga. Ka doktor Margit Rikka oleks minu meeskonnas olnud väga teretulnud – osakoormusega pediaatrina ning osaliselt ravijuhina. Nagu seni, ainult et tema ravijuhi administratiivkohustused olnuks minuga sama tähtajaga. Mõlemad ütlesid pakkumisest pärast järelemõtlemist ära.

Haigla olukorda iseloomustasid senised juhid mulle probleemivabalt. Ilmselt nii, nagu seda on tehtud avalikkusele ja nõukogulegi. Lühidalt: oleme väikesed, aga tublid, kvaliteediga on kõik korras. Saame ise hakkama, ainult raha oleks rohkem vaja.

Ent reaalsus, mis selgus 4. juulil, kui minu ette pandi juuni lisatasude käskkiri tegelikult tehtud töötundide eest, tundus teine. Eelmisel kuul ehk juunis tehtud töötundide arv ületas paljudel töötajatel sadu tunde üle seadusega lubatud piiride. Valves oli oldud 48 ja 72 tundi järjest. Palusin töögraafikut, kuid selles polnud midagi sellist kirjas! Kes siis sundis inimesi niimoodi töötama? Palusin seletuskirja kõikidelt juhtidelt ja graafiku eest vastutajatelt.

Kas 72 tundi järjest valvav günekoloog pakub kvaliteetset teenust?

Tegelikult on olukord väga kurb: meil pole piisavalt töötajaid, et teha tööd seaduse kohaselt. Töötajad on motiveeritud suurema töötasu nimel tegema ületunde ega ole huvitatud uutest kolleegidest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, on sel viisil, seadust rikkudes, toimitud juba aastaid. Minule, nõukogule, volikogule ja ka kogukonnale on antud valeinfot. Seletuskirjadest selgub, et juba vähemalt kümme aastat. Ka lahkuva juhtkonna ajakirjandusele jagatud kommentaarid erinevad suuresti tegelikkusest.

Lõuna-Eesti Postimehes ilmunud arvamuslugudes heidetakse ette sünnituskvaliteedile rõhumist. Uue haiglajuhina loodan väga, et see jääbki juttude tasandile ning teema tõsiduse mõistmiseks ei juhtuks ootamatusi, mida ükski sünnitav naine ega sündiv laps kogema ei peaks. Ent kas 72 tundi järjest valvav günekoloog pakub kvaliteetset teenust ja kas keisrilõiked teise kirurgi toeta on ikka turvalised? Kas Põlva haigla tulevikku silmas pidades on tark olla suhtumisega «Me saame ise hakkama» või pigem püüda leida kompromisse patsiendi turvalisuse huvides?

Tahaksin väga uskuda mulle räägitut, kuid viimase kahe nädala jooksul liiguvad mu mõtted ka Põlva haigla kvaliteedisüsteemi usaldusväärsusele ja läbipaistvusele.

On oht, et kiratsema hakkavad teised, samuti kogukonnale vajalikud teenused.

Eelneva tulemusel võib oodata Põlva sünnitusosakonda ees 1. augustist periood, mil paari nädala jooksul suunatakse sünnitajad Lõuna-Eesti haiglasse või Tartu ülikooli kliinikumi. Teen tööd selle nimel, et see stsenaarium ei läheks käiku. Olen palunud abi kliinikumilt ja kuulutanud välja konkursi nii pediaatri kui günekoloogi leidmiseks.

Adun siinkohal suvist puhkuste aega ning et kindlustada tagala Põlva sünnitajatele, olen rääkinud läbi mõlema haiglaga koostöö tegemise eesmärgil. Pigem nii, kui et oma uhkuses lubada soovimatuid tagajärgi Põlvamaa tulevastele emadele ja lastele.

Haiglajuhina ei saa ja ei tohi ma mööda vaadata ka rahast. Majanduslikust aspektist oleks rumal mitte arvestada teenuste vähenemisega. Sealjuures väheneb ka sünnituste arv ja sellelt laekuv raha ei kata osakonna töötajate palku ega lisatasusid, rääkimata vajalikest investeeringutest. Balansseerimiseks peaks haigla kasutama teiste osakondade osutatud teenuste eest laekunud raha.

Siin on oht, et kiratsema hakkavad teised, samuti kogukonnale vajalikud teenused, mis vajaksid hoopis arengutõuget, näiteks lihtsad uuringud ja protseduurid, et eakad ei peaks Tartusse sõitma. Või taastusravi, mida saaks Põlva haigla pakkuda kogu Lõuna-Eestile.

Riinu Räime küsimusele, millist probleemi me Põlva haigla sünnitusosakonna ümberkorraldamisega lahendame, on mitu vastust. Haigla töö peab olema jätkusuutlik ja seaduslik, kvaliteedinõudeid tuleb täita ning tulevikku silmas pidades tuleb arendada kogukonnale vajalikke teenuseid. Selle kõige taustal eeldan, et seda tehakse ausalt ja usalduses ning kogukonda mitte eksitades.