Arved Breidaks: mida teha karudega?

Arved Breidaks

FOTO: Arvo Meeks

Kui Valgas juhtusid 29. juunil inimesed nägema kaht karu ringi tatsamas, oli elevust palju, sest mõmmide sattumine isegi väikelinna äärealadele ületab Eestis igal juhul uudisekünnise.

Nagu nüüd teame, ei ole Pihkva kandist siia sammunud noorkarud Polja ja Proša sugugi tagasihoidlikud ega ka kuigi kartlikud. Juuli jooksul on nad end mitmel puhul pildile pressinud. Mis mõistagi toob huulile küsimuse: kas karude elamine inimeste tiheasustuse piirimail ja sissetungid inimeste territooriumile on Valgamaa uus normaalsus?

Loomade sattumine asulasse, mida võime ju loomariigi termineid kasutades inimeste märgistatud territooriumiks nimetada, pole aga kuigi haruldane.

Tõsi, karudega on lood natuke teised, sest erinevalt põdravasikast või rebasekutsikast on karu ikkagi ohtlik kiskja. Ja kuigi asjatundjad kinnitavad, et tegelikult kardab karu inimest rohkemgi, on vaevalt kuigipalju neid, kes tahaksid seda õuele tulnud karu puhul kontrollida. Aga kui nad ikkagi ei karda ja hoopis ründavad? Kas rünnak oli sealjuures mõeldud enesekaitsena, pole tagantjärele küllap enam oluline.

Sestap on mõistetav jahimeeste ettepanek, et need kaks karu oleks mõistlik maha lasta, enne kui midagi hirmsat juhtub. Paistab ju, et nende uinutamine ja kaugemale metsa jätmine ei pruugi tulemust anda: inimasustusest kergemini leitav toidupoolis toob lihtsama elu maitse suhu saanud ursus arctos’i varem hiljem homo sapiens’i juurde tagasi. Et Venemaal lahti päästetud Poljal ja Prošal on inimestega ilmselt juba varem kogemusi, siis vaevalt neid enam inimpelglikuks ümber õpetada annab.

Erinevalt põdravasikast või rebasekutsikast, on karu ikkagi ohtlik kiskja.

Head alternatiivi loomade mahalaskmisele ei näi olevat. Loomulikult on sellest kahju. Esimese hooga võib süüdistada metsade lageraiujaid, et need on mõmmikutelt elupaiga ära võtnud, kuid see ei lahenda probleemi – ohtu, et inimesega mingil määral ära harjunud kaks karu võivad rünnata inimest tema enda keskkonnas. Ka inimesel on õigus kaitsta oma territooriumi.

Loodan muidugi, et karud kaovad sama järsku padrikusse tagasi, nagu nad sealt välja ilmusid, ja elavad traditsioonilist karuelu. Loomad pole ju praeguses olukorras süüdi.

Inimestel tuleks aga üle vaadata, kas nende jäätmemajandus on ikka metsloomakindel. Vahest on meie jäätmetes peituv rikkalik toiduvalik lageraiega võrreldes suuremgi põhjus, miks karud õuele trügivad. Õunaaias maha sadanud ubinaid nosivad metskitsed või jäätmehunnikus sortiv rebane pole midagi haruldast. Nüüd tegid kaks karu lihtsalt sama asja.

Tagasi üles