Seto inglite lugu sai alguse 2003. aasta suvel Obinitsas, kui Merca leidis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare vana tare kõrvalhoonest pooliku pütikaane. «Tundus kahju ära põletada midagi, mis on kunagi inimest teeninud ja mille keegi on kunagi armastusega valmistanud. Palju mõistlikum on leida sellistele asjadele uus hingamine,» tõdes Merca.
Näituseks andis tõuke poolik pütikaas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pütikaante kuju meenutab kirikukunstis laialdaselt kasutatud keerubi motiivi. Pintsli ja värvi abil hakkasidki kaaned üsna kiiresti oma elu elama. Kuigi keerubitena kujutatakse traditsiooniliselt noori poisse, said seto inglid endale naisenäo, kuna üles tõstetud kätega seto naise hamevarrukad meenutavad ka tiibu.
Kas see kõik ka nii on, saab vaadata näitusel «Seto hingleq», mis avatud Saatse muuseumis täna keskpäevast 31. augustini.