Rivo Noorkõiv: haldusreformi kursil tuleb jätkata

Rivo Noorkõiv.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Haldusreformi seaduse vastuvõtmisest riigikogus on möödunud veidi üle kolme aasta. Muudatused rakendusid suuresti 2017. aasta sügisel ja uued omavalitsused alustasid tööd jaanuaris 2018. Eesti liikus põhjaeuroopaliku halduskorralduse suunas.

Seadus andis omavalitsustele ette reformi üldise raami. Eesmärgid olid sõnastatud küllalt üldistena: toetada omavalitsuste suutlikkuse kasvu avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel.

Piiride muudatused tehti kahes osas: vabatahtliku ja valitsuse algatatud ühendamisena. Esimesel juhul said vallad ja linnad ühinemispartnerite valikul väga suure kaalutlusõiguse. Paraku võimaldas see moodustada ka küsitava sisemise seotusega valdu, mis ei põhinenud toimepiirkondadel, kus ühendavaks nii keskuses kui selle tagamaal toimuv. Sellised olukorrad tekitavad toimimisraskusi ja ühist identiteeti on raske luua.

Vabatahtlikult otsustas 213 omavalitsusest ühineda 160 ehk ligi 80 protsenti. Kui vabatahtliku etapi tulemusena oleks Eestisse jäänud 102 omavalitsust, siis pärast valitsuse algatatud etappi jäi neid 79, neist 15 linna ja 64 valda.

Kahjuks jättis valitsus lõpuni viimata mitu ühendamist, mida olnuks otstarbekas teha. Reformi järel jäi 15 alla 5000 elanikuga valda, kellest osa puhul ei olnud otsus kooskõlas ekspertide soovitustega. Kuna 97 küla ja aleviku üleandmise algatust volikogude vastuseisu tõttu ei sündinud ja nüüdseks on mitu küla protsessi jätkamist taotlenud, tuleb vigade parandused piiriküsimustes ära teha.

Puudu jäi ka pikaajalisest tulevikuvaatest. Ühinemislepingus sätestati tingimused neljaks aastaks, mistõttu läbirääkimistel keskenduti ettevaatavalt vaid ühele valimisperioodile. Lepingute tegemisel lähtuti paljuski konservatiivsest põhimõttest, et pigem vähem muutusi. Lepingutesse kirjutati ka rahalise katteta ja nüüdseks kaheldavaid investeeringuobjekte.

Kohustus säilitada iga hinna eest kõik asutused ei ole mõistlik. Selgemaks on saanud vajadus optimeerida omavalitsuse varade kasutamist ja tugevdada taristu kulukontrolli. Linnastumine ja ääremaade nõrgenemine seab kesksele kohale teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamise hõreasustusaladel ning arengu aktiivse suunamise vajaduse.

Aeg on näidanud, et kõigi asutuste iga hinna eest säilitamise kohustus ei ole mõistlik.

Omavalitsuste ühinemine tõi kaardile uusi nimesid. 51 omavalitsuse ühinemisel või ühendamisel säilis 36 juhul uue omavalitsusüksuse nimena ühe ühineva valla või linna nimi, neljal juhul säilis nimi muutunud liigisõnaga ja 11 juhul tekkis uus vallanimi (näiteks Alutaguse, Lääneranna, Mulgi). Reformi soovimatu tagajärg oli külanimede muutmise vajadus, kuna ühes omavalitsuses ei saanud olla korduvaid kohanimesid. Kokku muudeti 50 külanime. Teistega liideti üheksa küla, tekkis kaks uut küla.

Haldusreform tõi kaasa 335 teenistuskoha vähenemise. Endiselt on oluline kasvatada töötajate pädevust ning muuta avaliku halduse süsteem kodanikukesksemaks ja paindlikumaks. See võimaldaks paremini kasutada arengueeldusi ja tulla toime siseriiklike sotsiaal-majanduslike erisustega ning üleilmastumisest tuleneva arenguga.

Reformi otsekuludeks läks 64,5 miljonit eurot. Selle sees on ühinemistoetused ja 49,9 miljonit eurot ühinemislepingutes kokku lepitud investeeringute elluviimiseks.

Riigi ja omavalitsuste ülesannete ümbervaatamisel on oluline teha asju võimalikul madalal haldustasandil ning võimalikult lähedal elanikele. Elanike osaluseta neid puudutavates otsustustes kaotab omavalitsus oma sisulise tähenduse. Peamised valikukohad ongi otsuste langetamine, milliseid ülesandeid täita omavalitsustes, milliseid delegeerida regionaalsele tasandile ja mida on kohane korraldada keskvalitsuse tasandil või koostöös teiste valdadega.

Omavalitsustel lasub vastutus kasutada maksumaksjate raha sihipäraselt ja tõhusalt. Selle üks tingimusi on nende finantsautonoomia, sealhulgas tulubaasi kasvatamine ja maksubaasi laiendamine. Kujunenud maksusüsteem on jäänud ajale jalgu. Eesti on kohaliku tasandi maksutulude 3,5% osakaalu poolest OECD liikmetest riikide seas viimasel kohal. Võrdluseks: vastav näitaja on Rootsis 55,1%, Soomes 46,2% ja Taanis 35,4%. Asjakohane on laiendada omavalitsuste tulude teenimise võimalusi ja uuendada riikliku tasandusfondi jaotuspõhimõtteid.

Ka Eesti-Läti piiriülene koostöö vajab uuendusi, näiteks tuleks käivitada Valga-Valka katseprojekt.

Reformi läbiviimist saab hinnata positiivseks, kuigi selle mõju ilmneb tulevikus. Ümberkorraldus äratas paljud vallad hangumisest ja lõi paremad eeldused pakkuda seadusega ette nähtud teenuseid.

Nüüd, kui reformi haldus-territoriaalne etapp on valdavalt läbi, on vaja muuta kohaliku valitsemise praktikat ja juhtimist. Omavalitsuste töötajad on ühinemiste õnnestumiseks teinud ära väga suure töö. Oluline on murda rajasõltuvusi ja jätkata võimekuse kasvatamist ning anda neile suuremaid valikuvõimalusi kohaliku elu korraldamisel.

Põlva-, Valga- ja Võrumaa seisavad endiselt silmitsi elanike arvu vähenemisega, millega kohanemine nõuab nutikat strateegiat. Ääremaastumise pidurdamiseks ja hajaasustuse elujõuks tuleks valla- ja linnavalitsustele anda õigusi ja toetusi uudseteks lähenemisteks, et tuua kodukanti investeeringuid ja töökohti, tagada vajalike rahasummade mõistlik kättesaadavus ja toetada kinnisvaraturu arengut.

Ka Eesti-Läti piiriülene koostöö vajab uuendusi, näiteks tuleks käivitada Valga-Valka katseprojekt. Oluline on vähendada piiride takistavat mõju, samas toetada kohalikku identiteeti. Otstarbekas on moodustada näiteks mitmekihilised sotsiaal-majanduslikud nõukogud, kuhu on kaasatud omavalitsusüksuste, ettevõtete, kodanikeühenduste ja ministeeriumite esindajad. Riigikogul tuleks võtta vastu regionaal- ja kohaliku omavalitsuse poliitika aluspõhimõtted ja töötada välja omavalitsuse arendamise pikaajaline tegevuskava.

Tagasi üles