/nginx/o/2019/07/29/12418607t1h4022.jpg)
Valgas Liivimaa Maapäeval toimunud arutelul jõuti järeldusele, et kuigi Euroopa Liidu vabadused, kultuuripoliitika ja rahastus soodustavad väikekultuuride säilimist, on olulisemad eeldused siiski põlisrahvaste endi soov oma kultuuri arendada ning riikide järjepidev rahastus ja poliitiline tahe väikekultuure toetada.
Endine riigikogulane ning praegu Setomaa vallavolikogu ja Seto Infoseltsi juhtiv Rein Järvelill ütles, et kui muretseme näiteks Eesti kultuuri säilimise pärast, siis põliskultuuride säilitamine on veel sada korda keerulisem.
«Põliskultuuride säilitamine nõuab väga suurt pingutust nii Eesti siseselt kui ka Euroopa Liidu üleselt. Kõige olulisem on siiski tunnustus, et väikekultuurid on väärtus ning nende säilitamine on võimalik, milleks tänane Euroopa Liit loob hea platvormi,» selgitas Järvelill.
Valgast pärit üliõpilane ja kodanikuaktivist Karel Simson nõustus Järvelillega, lisades, et väikerahvaid ei saa võtta summaarselt. «Väikerahvad peavad nägema märksa rohkem vaeva, et oma kultuuri edasi kanda ning tänases Euroopa Liidus on see kindlasti märkimisväärselt lihtsam kui diktatuuritingimustes,» ütles Simson.
Diskussiooni juhtinud tuntud teatrilavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa tõi võrdluseks Venemaa, kus väikerahvaste prestiiži on süstemaatiliselt lõhutud nii minevikus, aga ka tänapäeval.
Simson ütles veel, et oluline aspekt on väikekultuuri identiteet – inimese enda teadlikkus sellest, et esindab põlisrahvast või kultuuri. «Seda identiteeti süvendab eeskätt kogukond, aga kindlasti saab seda võimendada ka hariduse kaudu,» lisas Simson.
Samas oli Tartu Ülikoolis töötav ning läänemeresoome ja saami rahvaid uuriv Juha-Matti Aronen veendunud, et alati ei pea identiteedi vahel valima. «Kas me kõik ei ela mitme erineva kultuuri sees samaaegselt? Mina näiteks olen hämelane, soomlane ning lisaks veel eesti soomlane.»
Euroopa Komisjoni juures Andrus Ansipi bürood juhtinud ning peatselt Euroopa Liidu küberjulgeoleku ameti direktoriks siirduv Juhan Lepassaar ütles, et Euroopa Liidu üks aluspõhimõte ongi, et samaaegselt saab eksisteerida mitu kultuuri ja kultuurikihti.
«Inimene ei pea valima, vaid saab olla saamaegselt eestlane, liivlane ja seto ning rahvuse defineerimisel pole oluline, kas selle suurus on 8 miljonit või 20 tuhat,» ütles Lepassaar. Tema sõnul ei eelda euroliit toetuste võimaldamisel isegi seda, et liikmesriik ise väikekultuuri tunnustaks.
«Loov Euroopa annab 1,5 miljardit eurot igasuguste kultuuriilmingute toetuseks, mis on turgutus kõikidele – nii väikestele kui suurtele kultuuridele. Lisaks kaitseme Euroopa rahvaste kultuuri ka oma poliitikaga. Hea näide meie kultuuride säilitamisest ja tutvustamisest on see, et tänaseks on 25% Netflixi sisust Euroopa kohalik toodang,» ütles Lepassaar.
Põliskultuuride säilitamisel on suur takistus raha. Rein Järvelille sõnul on Eestil viimane aeg keskenduda siin elavatele põliskultuuridele ja -keeltele, tunnustada neid riiklikul tasandil, võimaldades väikekultuuridele vajalikud ressursid ja otsustusvabaduse, et nad saaksid omasoodu areneda.
«Euroopa Liidu raha on muidugi tänuväärt, aga praegusel kujul on see liialt projektipõhine. Samas projektide mahud on väiksed. Nii neelabki nende haldamine suurema osa rahast ning see kärbib tegelikku tegevust,» nentis Järvelill, kelle sõnul peaks põliskultuuride rahastamine olema riigi tasandil eelarveline, et tagada jätkusuutlikkus.
Juhan Lepassaare sõnul on põliskultuuride toetamine suuresti Eesti siseriikliku poliitika küsimus. «Meil võiks ju olla sarnaselt kaitsekulutustega ette nähtud teatav protsent eelarvest, mis on suunatud otseselt väikekultuuride toetuseks. Peame lihtsalt endale otsa vaatama ning mõtlema, kas see on meie jaoks piisavalt tähtis? Nagu ka teadusrahastusega – küsimus taandub ühiskondlikule kokkuleppele, et mis on meie prioriteet? Riigikaitse loomulikult – aga mis veel?» küsis Lepassaar.