Kaupo Kutsar: mis on vahet petmisel ja organiseeritud petmisel?
Põllumeeste eestkõneleja rõhutab, et toiduainete päritolumärgistuse süsteem vajab kiiret muutmist, tarbijad aga jõulist eestkõnelejat.
Igaüks saab aru, et imporditud maasikas ei ole kodumaine. Kuid kas imporditud toorainest Eestis valmistatud vorst on kodumaine või on ainult kodumaal valmistatud vorst? Tarbijana selles olukorras orienteeruda on pehmelt öeldes keeruline, eriti kui päritolumärgistuse reeglid külvavad pigem segadust kui selgust. Toidutööstused on võtnud ostjate eest õiguse otsustada, mida ostjad saavad kodumaiseks pidada. Miks nii? Aga sellepärast, et tööstustele on see kasulik. Samuti on importmaasikate kodumaiste pähe müümine müüjale kasulik.
Kas on aus, kui keegi müüb enda kasvatatud maasikaid segamini imporditutega? Usun, et kõigi arvates peaks sellisel juhul tegu olema pettusega.
Mis on aga vahet petmisel ja organiseeritud petmisel? Eespool nimetatud ühe inimese ehk niinimetatud juhusliku müüja kordasaadetud pettus on kuritegelik. Kui aga grupp ettevõtjaid loob teadliku järjepideva tegevusega süsteemi, kus lai ring inimesi on eksitatud ehk petetud, kas siis on tegemist organiseeritud kuritegevusega?
Kuidas nimetada olukorda, kus imporditud toorainest valmistatud toode, näiteks küpsis või vorst, müüakse kõige jõulisemat päritolumärgistust, lipuvärve kasutades kodumaise tootena? See tundub kuritegelik. Seda enam, et uuringute kohaselt eelistav´takse kodumaist toitu ja inimestel on õigustatud ootus teada, mida nad ostavad ja söövad.
Kuna kirjeldatud skeemi on välja mõelnud ja seda kasutavad paljud eespool nimetatud ettevõtjad ehk siis toidutööstuse omanikud oma huvides, tarbijaid eksitades ja suurema läbimüügi saavutamiseks, näeb see välja nagu organiseeritud kuritegevus.
Eksitamisest huvitatuid on liigagi palju ja neil on raha oma huvide kaitsmiseks.
Tarbijakaitseseaduse järgi peetakse eksitavaks kauplemisvõtet, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja kummalgi juhul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija selle mõjul tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud.
Kui tarbija tahtis osta kodumaist toodet, mis on kodumaisest toorainest, nagu seda 76 protsenti tarbijatest lipumärgi kasutamise korral eeldab, siis saades teada tooraine importpäritolust, valib ta tõenäoliselt teise toote. Järelikult tundub praegune olukord ka seadusevastane.
Kõik, mis ei ole keelatud, on aga lubatud. Eksitamisest huvitatuid on liigagi palju ja neil on raha oma huvide kaitsmiseks. Samas ei ole sellist avalikku huvi esindavat jõudu, kes suudaks selguse nimel tarbijate eest võidelda ehk siis tarbijad ei ole leidnud endile piisavalt jõulist eestkõnelejat.
Nagu ütles 17. juulil 2019 toiduliidu juht Sirje Potisepp Maa Elu veergudel: «Eestimaisel toidukaubal on võrreldes välismaistega mitu eelist. Eelkõige see, et seda valmistatakse siinsamas kohapeal, meie oma inimeste poolt ja maitse järgi. See tähendab, et ära jääb pikk tarneahel ja protsess on meie enda kontrolli all.»
Paljudel ostjatel ongi sisseoste tehes oluline soov vältida pikka tarneahelat, seda ka keskkonna säästmise huvides. Kuid importtooraine kasutamise korral tarnivad tööstused tihti toorainet isegi teistelt mandritelt ja tarbijal puudub igasugune ülevaade toote tegelikust päritolust.
Veterinaar- ja toiduamet on võtnud värsked aiasaadused ja nende müüjad suure tähelepanu alla. Tarbijate selguse ja kodumaise toidutootmise huvides tuleks maaeluministeeriumi eestvedamisel korrastada aga kogu päritolumärgistuse süsteem ja seejärel võtta tähelepanu alla ka kodumaise toidu tooraine päritolu ja importtoorainest toidu kodumaisena müümine. Üheselt arusaadav päritolumärgistus on meie kõigi huvides.