Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/07/01/7930947t1h9e8c.jpg)
/nginx/o/2019/07/30/12421103t1hd738.jpg)
Nooruses, kui eraomandist polnud õrna õhkugi, nägi Henn Järv unes, et istub isikliku tiigi kaldal, vaatab kauguses künka otsas päris oma maja ja teab, et ta oma pererahvas on kodus. Unenäos ei näinud ta küll täpselt, milline kaasa või lapsed võiksid välja näha, ent ta teadis, et need on kindlalt olemas.
Nüüd on nii, et kes Räpinasse Tartu poolt sisse sõidab, ei saa Leevakult mööda sõites silmi lahti majast, mis asub künkal ja jõe pool kaunilt niidetud Võhandu luhast. Seal laiub väikese järve suurune tiik, millel paar paadikest, kaldal aga saun ning väiksem abihoone.