Jaan Rapp: asendamatud ametnikud

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Paljudel meist on juba varasest noorusest sisse kasvanud hoiak, et ametnik on paha inimene, kes istub kuskil kontoris ja teeb kõik selleks, et meie elu raskemaks muuta. Ta on keegi, kelle juurde on üpris raske pääseda, ja kui see õnnestub, nõuab ta igasuguseid pabereid ja sunnib sind tõestama, et sa kaamel pole. On ka suhtumist, et ametnik on keegi, kes üldse midagi ei tee, aga maksumaksja raha kulutab küll.

Sellistel hoiakutel on omad põhjused. Mitu põlvkonda inimesi on üles kasvanud Tšehhovi ja Gogoli teostega ja need kirjamehed – nagu ka mitmed teised – juba ametnikele armu ei andnud. Ja kindlasti põhjusega: tollase tsaaririigi bürokraatia oli ilmselt heas toitumuses ja enesega ülimalt rahulolev.

Aga kas aastal 2019 Eestis on ikka kõik samamoodi? Usun, et mitte. Vähemalt eesrindlikemates ametkondades on aastatega toimunud korralik ridade harvendamine, mis on saanud võimalikuks tänu uutele tehnilistele võimalustele. Tean üht tublit maksu- ja tolliameti töötajat, kellega samas toas teenis vanasti maksumaksjat veel kolm inimest. Praeguseks on jäänud tema üksi: teised on koondatud. Tööd tundub tal olevat parasjagu ja luuslanki ta kindlasti ei löö. Meie tulude deklareerimise lihtsus on aga saanud legendiks üle maailma.

Just ametnikud on need, kes satuvad löögi alla, kui riigieelarve klappida ei taha. Hakatakse rääkima, et vajame õhemat riiki ja vähem riigipalgalisi. Ilmselt veel õhendamisruumi veel on, aga usutavasti ka mitte palju: kui pääste- või politseiametnikke liiga väheks jääb, võib juhtuda, et tegeleme lõpuks ainult tagajärgede ja üldse mitte ennetustööga.

Hea ametnik on enam kui vaid ametnik. Kui Tõrva valla finantsjuht Maire Appo hiljuti omavalitsuse hõbemärgi pälvis, rõhutati, et tegu on inimesega, kes on murede korral tihti esimene, kes jõu ja nõuga aitab. Kindlasti on temataolisi häid ametnikke ja töötajaid paljudes omavalitsustes ja riigiametites.

Samas ei eeldata, et ametnikul on oma arvamus riigiasjade kohta. Tegelikult on just heal ametnikul see olemas, aga ta ütleb selle välja vaid siis, kui teisiti ei saa. Nagu tegi äsja suursaadik Mati Maasikas. Tegu on siiski pigem erandliku olukorraga. Ka keskmine tippametnik jääb pigem varju ja suunab olulisi protsesse varjatult, nagu tegi kantsler seriaalis «Riigimehed». Et riigi masinavärk ikka hästi toimiks.