Siim Saavik: millal karta?

Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Praegusel puhkuste ajal on paratamatu, et uudiskünnist kipuvad ületama müstilised saagad metsloomadest, kes on metsast välja päikest võtma tulnud. Olgu need siis hundid, karud või muud metsaelanikud. Kurinahad käivad aladel, kus nende vanavanemad aastakümneid tagasi veel rahulikult metsaande sõid – teadmata, et enam nad sinna oodatud ei ole.

Laamendavad ja vaat et võtavad tükikese inimlihagi ühes. Ei imesta, kui praegu rebasedki omavahel mõne suvilarajooni ülevõtmise plaani peavad. See ei ole raske, sest inimesed on viimaste uudiste tõttu juba hirmul.

Karud jooksevad rahulikult mööda tänavaid, hunt läheb inimesele kallale, üksikud Eesti ilvesedki on koduloomi murdma hakanud. Tekibki küsimus, kas tegu on metsloomade revolutsiooni katsega või tundub asi hull lihtsalt sellepärast, et meedia sellest päevast päeva teada annab. Mina panustaks teise variandi peale.

Ma tahaks näha, kui mitu protsenti inimestest suudab üldse midagi mõelda, kui karu neile tänaval või metsas vastu jalutab.

Aga millal peaks siis metslooma kartma? Selle tarbeks pole vaja ise pead murda, sest spetsialistid on seda selgitanud. Eriti spetsiifiliseks on mindud veel teadmistega juhuks, kui kohtad karu või hunti. Minu isiklik lemmik on keskkonnaagentuuri juhend selle kohta, millal hunt võib osutuda ohtlikuks. Võib juhtuda, et hunt ründab ja vigastab inimest ilma provotseerimata – on selles kirjas. Ohtlik tõesti. Aga kui võsavillem korra maja juurest läbi jalutab, siis ohtu pole. Juhised on iseenesest lihtsad ja loogilised. Samuti küllaltki iseenesestmõistetavad.

Või siis arvukad õpetused, kuidas käituda, kui näed metsas karu. Ma tahaks näha, kui mitu protsenti inimestest suudab üldse midagi mõelda, kui karu neile tänaval või metsas vastu jalutab. Tõenäoliselt minestaks enamik suurest hirmust ära. Mõni julgem hakkaks kiiresti vöölt pistoda või kabuuri otsima, aga seegi ei pruugi aidata, sest karu ei tohi äkiliste liigutustega närvi ajada. Võib rünnata.

Igatahes tundub asi liikuvat selles suunas, et varsti lükkavad uljamad jahimehed padrunid rauda ja asuvad nõiajahile. Tulistagu nad siis karusid või hunte. Ega keegi ju lõpuks teada saa, kuhu see loom kadus. Nagu üks karu kunagi Ruhnu saarele suvitama läks ja lõpuks sealt kadus. Ei nähtud seda, kuidas ta tuli, ega sedagi, kuidas läks. Asja kurbloolisus on see, et lõpuks ei tea keegi, kas need loomad üldse ohtlikud on. Hirmuäratavad aga kindlasti. Eriti kui varem neid vaid loomaaias puuris on nähtud.