Jüri Kõre: omastehooldus – ühtaegu perekondlik ja riiklik küsimus

Jüri Kõre 

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Valga vallaametnik selgitab, miks on vald võtnud suuna sellele, et üha rohkematele hooldust vajavatele inimestele oleks vajalik abi kättesaadav kodus.

Meid paratamatult ees ootavat rahvastiku vananemist ja hooldust vajavate inimeste arvu kasvu silmas pidades on hoolekandes mõistlik panna rõhuasetus selliste teenuste arendamisele, mida ei osutata hoolekandeasutustes. See on põhjus, miks ja kuidas Valga vald osaleb Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud projektis «Tööturul osalemist toetavate hoolekandeteenuste arendamine Valga vallas».

On omavalitsusi, kes kasutavad selle projekti raha, et suurendada ööpäevaringse üldhooldusteenuse mahtu. Loomulikult on olukordi, kus inimese kodune hooldamine on keeruline, kõige sagedamini kehvade elamistingimuste tõttu.

2020. aasta novembrini vältava Valga projekti käigus osutatakse tugiisiku-, isikliku abistaja, koduhooldus- ja päevahoiuteenust. Kõik need liigituvad päevase hoolduse alla ja kui kõrvale jätta koduhooldus, siis ülejäänud kolme teenust on varem Valgamaal omavalitsus osutanud üsna väikeses mahus.

Läänepoolse Euroopa hoolekandes on juba mitu aastakümmet liigutud Valga valla valitud suunas, mida nimetatakse deinstitutsionaliseerimiseks. Avardatakse inimeste võimalusi saada aastate lisandumise ja/või tervise halvenemise korral abi eelkõige kodus, mitte hooldusasutuses.

See suundumus on veelgi süvenenud aastatel 2007–2010 maailma tabanud majanduskriisi järel, mil teravalt tunnetati, et hoolekandeteenuste mahu suurenemisel on piirid. Riikliku poliitika vaatenurgast tähendab see, et edendatakse nii professionaalset kui ka mitteprofessionaalset kodu- ja kogukonnahooldust.

Asutuste pakutavate teenuste osakaalu püütakse kärpida, lähtudes peamiselt kahest argumendist. Esiteks ei ole klassikalised hoolekandeasutused neutraalset kõnepruuki kasutades kõige inimsõbralikumad ja teiseks on sealne elamine-olemine kodu- või kogukonnateenustest kallim.

Osaliselt Valga valla rahastusel oli 2018. aasta lõpu seisuga sadakond üldhooldekodu klienti, valgalastest klientide koguarv oli aga kindlasti mitu korda suurem.

Viimastel aastatel on Eestis kõlama jäänud sotsiaalministeeriumi lubadus kergendada omastehooldajate koormat. Muu hulgas on võetud eesmärgiks pakkuda parema abikorraldusega neile võimalust tööle minna. Seni on sellel teel astutud sammud olnud siiski üsna lühikesed. Sügava puudega isiku hooldajal on möödunud aastast alates õigus viiepäevasele tasustatud lisapuhkusele.

Tõhus pikaajalise hoolduse süsteem pakub hoolduskohustusega pereliikmele laste hooldamisega sarnaseid võimalusi. See tähendab, et ei piirduta alternatiivi loomisega kodusele hooldusele, vaid sekkutakse üsna aktiivselt tööturgu.

Arenenud tööstusriike koondava rahvusvahelise majandusorganisatsiooni OECD andmetel pakub pereliikme hooldajale kõige pikaajalisemat hoolduspuhkust Hispaania. Seal on selle maksimaalne pikkus kaks aastat. Tõsi, see on tasustamata, kuid annab inimesele analoogselt lapse hooldamiseks pakutava töökatkestusega õiguse hiljem töökohale tagasi minna.

Eesti hoolekandes on deinstitutsionaliseerimine riikliku suundumusena kokku lepitud erihoolekandes. Üldhoolduses on tuntav surve institutsionaalse teenuse mahu laiendamiseks. See surve on tajutav nii teenuse vajajate ehk siis eakate inimeste pereliikmete kui ka teenuseosutajate ehk institutsioonide omanike poolelt.

Et valdkonna korralduse eest vastutavad omavalitsused, on riik näiliselt neutraalsel positsioonil.

Toetatakse asutusi, toetatakse asutushoolduse vajajaid, koduhooldust, omastehooldajaid ja teisi teenusvorme. Teenuse mahtusid silmas pidades on aga areng selgelt kaldu institutsionaalsete teenuste suunas.

Viimasel viiel aastal on hoolduse eest toetust saavate pereliikmete – nimetame neid lihtsustatult omastehooldajateks – arv Eestis vähenenud 12 600-lt 10 300-le. Koduhooldusteenuse saajate hulk on väikeste kõikumistega püsinud 6400 kandis. Üldhooldekodude klientuur on aga seevastu 6300 inimese pealt kasvanud 7900-ni.

Viimastel aastatel on Eestis kõlama jäänud sotsiaalministeeriumi lubadus kergendada omastehooldajate koormat.

Valga valla kohta võrreldavaid andmeid esitada on keeruline. Seda ühelt poolt 2017. aastal toimunud haldusterritoriaalse reformi tõttu. Ja teisalt seepärast, et näiteks nende valgalaste arvu, kes on ööpäevaringsel üldhooldusteenusel ja kes maksavad arved ise või teevad seda nende perekonnad, me ei tea.

Osaliselt Valga valla rahastusel oli 2018. aasta lõpu seisuga sadakond üldhooldekodu klienti, valgalastest klientide koguarv oli aga kindlasti mitu korda suurem.

Paarsada vallaelanikku sai koduhooldusteenust ja teist sama palju oli hooldajatoetuse saajaid: need on 15–50-eurose kuutoetuse abiga pereliiget hooldavad isikud. Neid arve üleriigiliste andmetega võrreldes on Valga vallas osutatavate teenuste proportsioonid üsnagi sarnased.

Et õhutada inimesi tulevikku silmas pidades teenust kõige otstarbekamaks peetavas vormis – kodus osutatav teenus– rohkem kasutama, on artikli alguses nimetatud projekti rahastav Euroopa Liit seadnud tingimuseks, et teenused jõuavad abi saajani tasuta.

Hetkel on Valgas vabu kohti kõikidele teenustele: tugiisiku-, isikliku abistaja, koduhooldus- ja päevahoiuteenus.

Nende nõutamisel peaksid aktiivsust üles näitamas eakate või puuetega inimeste perekonnaliikmed, tuttavad, aga ka naabrid. Sest toimetulekuraskuste tekkimise korral võimaldab varasem abi pikema ja turvalisema vanaduspõlve.

Tagasi üles