Jaan Rapp: meie oma hümn

Jaan Rapp

FOTO: Arvo Meeks

Homme on taasiseseisvumispäev. Minule on see oluline. Põhjus on isiklik: ma mäletan seda aega, mil Eesti suure impeeriumi viimaste hingetõmmete saatel vabaks sai.

Kuna tegu on olulise tähtpäevaga, kõlab homme kindlasti mõneski kohas ka Eesti Vabariigi hümn. Muusikateos, mis on palju enamat kui lihtsalt üks laul.

Kui olen sattunud mõnele pidulikule sündmusele, kus on kõlanud ka Eesti Vabariigi hümn, olen seda alati kaasa laulnud. See on minule enesestmõistetav. Kui mõnd teist muusikapala laulan suurtel pidudel kaasa südame sunnil, siis hümni kaasalaulmine on austusavaldus.

Kõik hümni kaasa ei laula. Teleekraanilt on jäänud mulje, et kõige napimalt paotavad selle kõlades suud nooremas keskeas meesterahvad. Kas asi on ebakindluses: ehk ei ole sõnad siiani peas? Või kardetakse hümni lauldes pehmona näida? No see on küll asjatu hirm: just hümni laulmine näitab, et oled kõva mees, kes ei häbene oma rahvust ega riiki ja julgeb selle hea käekäigu eest omal moel vastutuse võtta.

On kena näha, kui nahavärvist või sissetuleku suurusest hoolimata ühtse löögirühmana hümni esitatakse.

Kinnituse, et just kõvad mehed hümni laulavad, pakkus hiljutisel autoralli MM-sarja Soome etapil koos Martin Järveojaga poodiumi kõrgeimale astmele tõusnud Ott Tänak. Saaremaa mees sõna otseses mõttes rõkkas hümni kaasa laulda. Kui seni polnud ma just eriti suur Tänaku fänn, siis see tõik kergitas tema väärtust minu silmis küll – suurepärane sõit samal võistlusel muidugi ka.

Samamoodi olen rõõmuga jälginud suurvõistlustel hümni laulvaid jalgpallureid. On kena näha, kui nahavärvist või sissetuleku suurusest hoolimata ühtse löögirühmana hümni esitatakse. Mõnikord on olnud nii, et kui ma mängu eel pole teadnud, kummale meeskonnale pöialt hoida, siis hümnilaulmine on saanud kaalukeeleks. Ja tihti ongi need, kes suutnud silma jääda hümni võimsa esitusega, näidanud samasugust ühtsust üles ka pallimurul ning mängu enda kasuks kallutanud. Sest hümn on kui mantra, mis tõstab su linnaväljakult, aulast või pallimurult kõrgemale ja annab uut energiat.

Aeg-ajalt tõusetub küsimus: ehk peaks me hümni vahetama? Veidi piinlik ju, et meil hõimuvellede soomlastega sama hümn on. Oma tõetera on siin küll ja mul isiklikult poleks midagi selle vastu, kui meie hümn oleks Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» või Vinteri «Laul Põhjamaast». Aga seni, kui see on Paciuse «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», võiks see olla meile kõigile üks püha muusikateos, mida alati selgel häälel ja uhkusega kaasa laulda.

Tagasi üles