Jaan Rapp: mis elu koolilaps tegelikult elab?

Jaan Rapp.

FOTO: Arvo Meeks

Ilmselt on paljud meist aeg-ajalt hädas, kui küsitakse: «Kuidas sul läheb?» Mida sa selle peale kostad... Üks võimalus on asetada end nii-öelda keskmise inimese positsiooni. Olen seda taktikat isegi kasutanud. Aga selliselt mõeldes võib kiirelt omadega ummikusse jõuda. Sest kellega end võrrelda? Maailma rikkamate inimeste või Aafrikas nälgivate lastega? Või abstraktse Eesti keskmise inimesega?

Nii olengi sarnaselt paljude teistega välja arendanud oma strateegia, kuidas sellistel puhkudel toimida. Vastan reeglina, et hästi ja vaid siis, kui päev tõesti erakordselt vilets tundub, võib mu suust vastuseks kõlada midagi muud.

Sama strateegiat kasutavad paljud lapsed, kui vanemad neilt küsivad, kuidas koolipäev läks. Hea muidugi on, kui ikka küsivad. Jälgides praeguseid suhtlemistrende, ei ole võimatu, et kümmekonna aasta pärast näeme olukorda, kus kodus olev lapsevanem võsukese saabudes ninapidi oma nutitelefonis istub. Laps aga haarab laualt krõpsupaki ja sukeldub samuti netiilma. Pole ju viis minutit saanud vaadata, kes midagi põnevat kuhugi üles on pannud... Ja ehk ilmub mingi aja pärast nutifoni ekraanile ka ema küsimus: «Kuidas sul täna koolis läks?»

Paljud vanemad ei tea ega huvitu, kus nende laps hilisõhtusel ajal või öösel liigub.

Loodetavasti nii siiski ei lähe ja normaalne suhtlus vanemate ning laste vahel säilib. Veel parem, kui seda oleks senisest veelgi rohkem. Politseinikud ja psühholoogid on korduvalt rõhutanud, et paljud laste ja noortega seotud probleemid saavad alguse sellest, et kodused nende tegemiste ja käekäigu vastu kuigivõrd huvi ei tunne.

«Paneb muretsema, kui paljud vanemad ei tea ega huvitu, kus nende laps hilisõhtusel ajal või öösel liigub,» tõdes kevadel Põlva piirkonnavanem Katrin Satsi. «Veel vähem teavad nad, kellega noor seltsib. Kohtusime näiteks mitme noorega, kes küll kinnitasid, et on vanemate nõusolekul sõbra juurde öömajale tulnud, ent telefonitsi seda infot kontrollides puudus paljudel vanematel üldse teadmine, kus tema laps on.»

Et selliseid olukordi vähem oleks, võiks iga koolilapse vanem anda endale uue kooliaasta puhul lubaduse tunda huvi, kuidas tema lapsel tegelikult läheb. Ega tal pole jamasid, ega teda ei kiusata, saab ta kõigis ainetes hakkama, kes on tema sõbrad. Mis talle koolis meeldib ja mis mitte. Ning püüda üheskoos muredest üle saada. Mitte vaid piirduda sisutühja küsimusega: «Kuidas sul läks?»

Tagasi üles