Täna möödub 25 aastat Vene relvajõudude Eestist väljaviimisest

Lennart Meri, Boriss Jeltsin kirjutasid alla lepingule vene vägede välja viimise kohta Eestist. 26.07.1994. Foto: Toomas Volmer/Rahvusarhiiv

Täna, 31. augustil möödub 25 aastat päevast, mil vastavalt juulilepetele lahkusid Eestist viimased Vene väeüksused. Sellega viidi lõpule Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.

Eile õhtul toimunud vastuvõtul avaldas välisminister Urmas Reinsalu lugupidamist ja tänu diplomaatidele ja riigitegelastele, kes osalesid vägede väljaviimise kokkulepete läbirääkimistel, ning vabaduse eest võitlejatele terve okupatsiooniaja vältel. „Teie võitlus päädis sellega, et homme 25 aastat tagasi lahkusid okupatsiooniväed meie maalt ja Eesti sai vabaks ning vabaduse edaspidi määrata oma kurssi iseseisva riigina,“ sõnas Reinsalu avakõnes. „Kui seda poleks juhtunud, oleks meie riigi ajalugu ja teekond kujunenud hoopis teistsugusteks,“ lisas ta.

Lisaks tõi Reinsalu välja meie lääneliitlaste olulise panuse iseseisvuse taastamisel. „Eesti rahvas on igavesti tänulik nendele riikidele, kes ei tunnustanud kunagi Eesti ebaseaduslikku okupatsiooni,“ sõnas Reinsalu. „Samuti avaldame tänu nendele julgetele lääneriikide poliitikutele, kes aitasid Eestil jõuda Venemaa Föderatsiooniga vägede lahkumise küsimuses kokkuleppele,“ rõhutas minister, tuues välja ÜRO, CSCE, Euroopa Nõukogu ning USA, Rootsi ja mitmete teiste lääneriikide juhtide toetuse.

Vastuvõtul esines tähtpäevalise loenguga kaitseminister Jüri Luik, kes meenutas juulilepete läbirääkimisi.

Ühtlasi toimub kell 12 Tori Eesti sõjameeste mälestuskirikus Vene vägede väljaviimise aastapäeva pidulik jumalateenistus. Kell 21.10 meenutatakse sündmust ilutulestikuga Tallinnas Kuberneri aias, kus samal moel tähistati Vene vägede lahkumist ka 25 aastat tagasi.

Välisministeerium kirjutab oma kodulehel, et vägede väljaviimise teemalised läbirääkimised Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel algasid vahetult pärast Eesti Vabariigi taastamist (20.08.1991) ehk juba 1991. aasta septembris ja kestsid kuni detsembrini 1991, kui NSVL lakkas olemast ja võõrvägede kontingendi jäägid Eesti pinnal kvalifitseerusid ümber Vene armeeks. Läbirääkimisi jätkati aprillist 1992 juba Vene Föderatsiooni esindajatega.

    21.08.1991 seisuga oli Nõukogude armee halduses üle 570 militaarobjekti ja neis teenis erinevatel andmetel ligi 35 000  inimest. Sõjaväelaste arv kahanes järgneval perioodil tuntavalt, kuid nende hulk oli palju suurem kui Eesti Vabariigil.

    Läbirääkimised ei kulgenud kergelt. 1992. aastal esitas Vene pool võimaliku tähtajana aastat 2002. Kuna Eesti pool ei saanud sellise ajakavaga kuidagi nõustuda, siis jätkuvate kohtumiste ja konsultatsioonide tulemusel jõuti Vene poole lubaduseni, teha seda aastaks 1997. Eesti jaoks oli aga äärmiselt oluline saavutada Vene vägede väljaviimine Eestist samas ajalises raamistikus kui toimus nende lahkumine ka mitmelt poolt mujal, sh eelkõige Saksamaalt, kus tähtajaks kujunes 31.august 1994. Eesti lähenemine leidis laia rahvusvahelist toetust ja mitmed lääneriigid astusid diplomaatilisi samme Venemaa veenmiseks, eriti nähtavalt Ameerika Ühendriigid ja Rootsi, kuid aktiivsed olid ka paljud muud riigid. Seetõttu tuli toetus ka mitmelt rahvusvaheliselt organisatsioonilt ( ÜRO, CSCE, Euroopa Nõukogu).

    26.07.1994 kirjutatigi pärast pingelisi läbirääkimisi Eesti ja Venemaa vahel Moskvas alla lepingule „Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest“. Lepingu allkirjastasid Eesti president Lennart Meri ja Venemaa president Boriss Jeltsin. Lepingu allkirjastamisest kuni Vene väeüksuste väljaviimise tähtajani 31. augustil 1994 jäi aega üks kuu ja neli päeva.

    Lisaks Vene vägede väljaviimise lepingule kirjutati Moskvas alla Eestis elavate Venemaa sõjaväepensionäride ja nende pereliikmete sotsiaalsete tagatiste kokkulepe. Veel mõni päev kulus 30. juulil eraldi kokkuleppe sõlmimiseks Paldiski tuumaobjekti ohutuks tegemise osas. Paldiski objekti üleandmise tähtaeg oli 30. september 1995, samas kokkuleppe kohaselt ei olnud enam tegemist sõjaväebaasiga.

    Lepingute tulemusena viidigi Vene väeüksused 31. augustiks 1994 Eestist välja. Sõjaväepensionäridega seotud praktilisi küsimusi hakati kohe lahendama- 31.augustil esitas Vene pool kokkuleppes ette nähtud nimekirja ja 1.septembrist alustas tööd vastav Eesti valitsuskomisjon. 30.septembril 1995 anti Paldiski tuumaobjekt täielikult Eestile üle. Kogu see protsess oli suure rahvusvahelise tähelepanu all ning kulges rahulikult.

    1994.aasta juulilepete allakirjutamise järel sattusid need Eestis sisepoliitilise vastasseisu objektiks. Riigis tekkis vaatamata lähenevatele valimistele siiski lai üksmeel edasise välispoliitilise kursi osas – integratsioon Läände ja teisalt Venemaa positiivne hõlvamine. Eesti nagu ka teised Balti riigid oli nüüd vaba oma valikutes ning tõsiselt võetav partner olukorras kus nii NATO kui Euroopa Liit olid liikumas idalaienemise suunas.

    Vägede väljaviimise leping oli iseseisvuse taastanud Eesti jaoks esimene suur koostöösaavutus meie liitlastega läänes, aga ühtlasi oli see Eesti riikliku stabiilsuse ja paindlikkuse proovikivi.

    1992-1994 aastatel oli välja kujunenud tegus välispoliitiline meeskond nii poliitikute kui ametnike tasemel, kes  suutis edukalt kasutada Eestile avanenud ajalooakent, tegutseda nii kõneluste laua taga Venemaaga kui paljudes maailma pealinnades, ilmutades vajalikel hetkedel diplomaatilist otsustavust ning paindlikkust, seda eriti seoses 1994. aasta juulis lepete sõlmimisega.

    1994 aasta juulilepped olid Eesti diplomaatia suur võit, mida on võrreldud Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepingu sõlmimise ja Eesti iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse võitmisega.