Liina Kersna: kuidas muuta õpetajad uuel kooliaastal senisest õnnelikumaks?

Riigikogu liige Liina Kersna

FOTO: Gert Kelu

Tellisin endale hiljuti internetist 340-leheküljelise raamatu «Õnnelikud õpetajad muudavad maailma». Californias välja antud raamat kannab endas sügavat mõtet. Rahulolev ja enesekindel õpetaja jagab lastega õppimiseks üliolulist turvatunnet. Seda kinnitavad ka uuringud. Kui õpilasel on õpetajaga soe usalduslik suhe, siis ta ka õpib paremini. Kui õpetaja on stressis, on ka lapsed stressis. Sel juhul vaid mängitakse ühelt poolt hariduse andmist ja teisalt hariduse omandamist.

Mida saaksime teha, et õpetaja oleks koolis õnnelik?

Mõelgem end õpetaja rolli, kes seisab kolmekümne lapse ees. Teame, et keskmiselt viiendik õpilastest vajab ühel või teisel moel koolis erituge. Erivajadustega laste õpetamisel on pedagoogi vastutus ka eriliselt suurem, sest teadmatusest tehtud vigadel võivad olla last tõsiselt kahjustavad tagajärjed. Erivajadustega laste õpetamine nõuab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, mida paljudele õpetajatele õpetatud ei ole. Ligi 75 protsenti tavakooli õpetajatest tunneb puudust täiendkoolitustest.

Paljudes koolides ei ole õpetajal ka abi kusagilt küsida, sest tugipersonali ei ole. Haridusasutustes on jätkuvalt puudus eripedagoogidest, psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest ning logopeedidest. Need vähesed tugispetsialistid, kes on koolides tööl, on ülekoormatud. Näiteks on statistika järgi meie koolides üks psühholoog enam kui 600 õpilase kohta.

See ei ole lihtsalt mõtteharjutus – see on paljude pedagoogide igapäevaelu.

Õpetajate Liit on teinud konkreetsed ettepanekud, kuidas õpetajaid kaasava hariduse rakendamisel toetada. Esiteks tuleks vähendada hariduslike erivajadustega ehk HEV-õpilastega töötavate õpetajate tunnikoormust, mis peaks jääma maksimaalselt 18 kontakttunni piiridesse. Praegu on õpetaja palga alammäära aluseks vaikimisi 21 kontakttundi.

Teiseks tuleb õpetajatele tagada süsteemne täiendõpe HEV-teemadel. Kolmandaks tuleb abiõpetajatele anda pedagoogiline täiendkoolitus. Neljandaks tuleb tagada õpetajale iga lapse puhul tema toetamiseks vajalik adekvaatne meditsiiniline ja pedagoogiline informatsioon.

Ja viiendaks – vahest üks kõige olulisem ettepanek – tuleb õpetajatele tagada psühholoogiline tugi ja nõustamine.

Pedagoogide läbipõlemine on tõsine probleem juba täna. Me ei tohi jätta õpetajaid klassiruumi oma muredega üksinda. Inimesed, kes tegelevad ühel või teisel moel teiste inimeste aitamisega, kipuvad ju kergemini läbi põlema.

Kui tahame, et õpetajad väärtustaksid meie lapsi, peame ka meie neid väärtustama ja mitte ainult aktustel, vaid päriselt. Iga päev.

Mina usun, et lisaks palkade tõstmisele on oluline nüüdisajastada ka õpetajate töökeskkonda ning -tingimusi. Oleme pannud neile väga palju ülesandeid, kuid töötingimused ei ole neile nõudmistele tihtipeale järele tulnud. Tuletame meelde, et kool annab tööd tippspetsialistidele, kes tegelevad iga päev meie laste arengu toetamisega. Nende võimuses on muuta väikeste inimeste saatust. Kui tahame, et õpetajad väärtustaksid meie lapsi, peame ka meie neid väärtustama ja mitte ainult aktustel, vaid päriselt. Iga päev.

Pedagoogide töökoormus ja vastutus on kohati ebainimlikult suur. OECD andmetel on hariduslikult edukates riikides klassid pigem suured, aga õpetajaid on seal laste kohta rohkem. Kui klassis on 37 õpilast, võiks selles klassiruumis ideaalis olla kolm täiskasvanut, sest õpetajal peab olema võimalus last märgata ning reageerida. Ilmselgelt on meie klassides abiõpetajast puudu. Vajaliku tugipersonali olemasolu on õpetaja rahulolu üks olulisemaid eeldusi.

Määrava tähtsusega on ka pedagoogi professionaalse otsustusõiguse väärtustamine koolis. Kui õpetaja ütleb, et vajab nii- või naasugust tuge, peaks kooli juhtkond teda usaldama ja seda talle pakkuma. OECD andmetel teeb õpetajaid õnnelikuks ka sisuline koostöö kolleegidega. Õpetajad tunnevad end paremini koolides, kus teadlikult arendatakse ka õpetajate omavahelist koostööd, planeerides selleks spetsiaalselt aega, luues koostööd soodustava töökeskkonna, innustades külastama üksteise tunde, jagama praktikaid ning andma kolleegidele tagasisidet.

Pedagoogide läbipõlemine on tõsine probleem. Me ei tohi jätta õpetajaid klassiruumi oma muredega üksinda.

Kindlasti tasub üle vaadata ka bürokraatia, millega oleme oma õpetajaid koormanud. Kas ta peab ikka iga aasta esitama tööplaane ja aruandeid, kui teda usaldame? Laseme õpetajad vabaks tegelema lastega, mitte aruannetega.

Seega, kui tahame, et meie õpetajad oleksid koolis õnnelikud, peaks kooli juhtkond austama pedagoogi professionaalset iseseisvust ning tagama talle koostöös koolipidajaga nüüdisaegsed töötingimused.

Lisaks füüsilisele keskkonnale tähendab see koostöö soodustamist, bürokraatia vähendamist ning õpetamiseks vajaliku tugipersonali olemasolu.

Riik peaks tagama motiveeriva palgasüsteemi, mis innustaks õpetajaid panustama ka valdkonna arengusse laiemalt ning tagama kvaliteetse täiendkoolituse.

Lastevanematena saame näidata austust õpetajate vastu tihedamalt kui esimesel ja viimasel koolipäeval või õpetajate päeval. Kui tahame, et meie lapsed oleksid nutikad ja õnnelikud, peame väärtustama ja hoidma õpetajaid.

Me ei tohiks küsida, kas õpetaja tass on pooltühi või pooltäis. Õpetaja tass peab olema täis.

Tagasi üles