:format(webp)/nginx/o/2019/09/03/12526935t1h4fdb.jpg)
Paar viimast nädalat on Eesti meedia vahendusel saanud näha ja kuulda tõsist debatti pensionisüsteemi üle, täpsemalt pensioni teise samba maksete süsteemi muudatuse üle. Sõna võtavad erimeelsed poliitikud, spetsialistid ja takka veel lihtrahvas. Küll selgitatakse ja arutatakse. Läbi käivad sellised sõnad nagu investeerimine ja oma vastutus.
Majandusega kursis inimestele pakub selline diskussioon kindlasti vaimset naudingut. Kõik teavad, mida head või halba nüüd saama hakkab. Vähemalt enda arvates, sest spetsialistide arvamused ei lange sageli kokku.
Kummaline, et ühed survestavad raha pensionisambast välja võtma ja teised soovitavad seda mitte mingil juhul puutuda. Mis siis õige variant on? Kõige selle vahel on ju hulk inimesi, kelle jaoks on igasugune investeerimine nagu raketiteadus, millest tuhkagi ei teata. Tõenäoliselt ilmuvad varsti välja mitmesugused koolitajad, kes oma tarkuste jagamise eest honorari hakkavad nõudma.
On ka neid inimesi, kes ei vaja spetsialistide nõu, vaid on juba kindlalt otsustanud, et see raha tuleb mõne eseme ostuks või võla katteks kiiresti ära kasutada. Vähemalt neil on siht selge. Kas selline samm on õige või vale, mõistlik või arutu, on juba omaette küsimus.
Ühed survestavad raha pensionisambast välja võtma ja teised soovitavad seda mitte mingil juhul puutuda.
Muidugi tuleb keeruliste otsuste valguses nentida, et muutma ei peagi midagi. Kõik võib endist viisi jätkuda. Jätad oma teise samba summa samamoodi edasi tiksuma ja usaldad selle haldajat. On see tark tegu? Ei tea. Arvan, et mingisugust täielikku kindlust ei saagi selles olukorras olla. Võib-olla ainult siis, kui oskaks tulevikku ette ennustada.
Teine asi, mida naljalt juba ei ennusta, on eluiga. Uuringud küll tõestavad, et keskmine eluiga kasvab jõudsalt, kuid statistika on teadagi peen kunst. Mida teeb praegune kahekümnene teadmisega, et ta võib elada 80-aastaseks? Ta vaatab oma vanavanemaid ja hindab ennast nende järgi. Ja võrdleb neid mõne välismaalasest pensionäriga, kes Tenerifel päikest võtab, samal ajal kui oma vanaisa siin Eestis rulaatoriga kuuri ahjupuude järele kulgeb. Ei tundu see pensionäripõlv ja pikk iga sugugi ahvatlev.
Aga kõik on võimalik ja küll ka Eesti jõuab kunagi viie rikkama Euroopa riigi hulka. Kui kaua aga läheb meie riigis aega selleks, et keskmine pensionär võiks korra aastas endale mõne soojamaareisi lubada? Kas praegune muudatus teise pensionisamba süsteemis aitab sellele kuidagi kaasa?
/nginx/o/2018/08/14/11216732t1h61e1.jpg)