Tomi Saluveer: põllumees rõõmutantsu ei löö

Tomi Saluveer Foto: Arvo Meeks

Põllumeeste hea saagiaasta maalib mõttepildi küllust nautivatest talunikest, kes «Tuljaku» rõõmulaulu saatel tantsu löövad. Nii see ometi ei ole. Olukord on pigem vastupidine – hea saagiaasta pole põllumeestele rahaliselt kunagi head tähendanud.

Viljakasvatajate meele teeb eelkõige mõruks hind maailmaturul. Kõigi aegade hinnapõhi on üsna lähedal. Seni madalaim teraviljatonni eest maksutud summa on olnud ligikaudu 115 eurot, praegu saavad talunikud tonni eest vaid veidi rohkem – 120 eurot. Kui võrrelda seda superaastaga 2007, mil tonni eest maksti 250 eurot, on vahe enam kui kahekordne.

Ega teraviljamehed mäletagi 2007. aastaga ligilähedaselt võrreldavat aastat. Tol eestlastele üliedukal aastal oli vilja hind kõrge ja saagid samuti suured, mujal maailmas valitses aga ikaldus. Maailmaturuhinda mõjutavad suurte põllumaapindadega riigid, näiteks Venemaa ja Ukraina. Nüüd on ilm juba kolm-neli aastat järjest maailma suuri viljakasvatajaid soosinud.

Eesti talunikel ei jää muud üle kui tõdeda, et mahtu oli tänavusel aastal küll palju, higi ja küüru sai selga, kuid lõpptulemus on siiski üsna tavapärane. Kuigi viljakogused on ka Eestis kasvanud, mõjutab see maailmaturuhinda sama palju kui pangetäis vilja kogu Eestimaa peale.

Suure saagi ja madala hinnaga on rahaliselt ju lõpptulemus sama, kuid tööd tuleb rohkem teha.

Aastad ei ole vennad, head ja halvad ajad korduvad perioodide kaupa. Kui näiteks 2007. aasta oli põlumeestele väga hea, siis sellele järgnev aasta jällegi väga halb. Rekordiliseks peetakse aga 2015. aastat, millele järgnenud 2016 oli aga väga kehva saagikusega.

Köögiviljakasvatajatele valmistab muret ületootmine. Kui teraviljakasvatajatel on ees maailmaturuhind, siis kartuli-kapsa-porgandi hinnad on lokaalsemad. Ometi ei ole Eesti üksi ning sõltub lähiriikide – Läti, Leedu ja Poola – turust. Lätist sõidab veok Tallinnasse neli tundi ja hulgiladudel pole vahet, kust nad värskeid köögivilju hangivad. Kui lätlased küsivad kas või kolm senti odavamat kilohinda, ostetakse kaup nende käest.

Suur saagiaasta ei tee ka köögiviljakasvatajaid seega õnnelikuks, sest see tähendab neile viletsat hinna-aastat. Pakkujaid on palju ja hinnad langevad hoogsalt. Turg on heale saagiaastale juba reageerinud, võrreldes augustiga on köögiviljad oluliselt odavnenud.

Poeskäijaid see loomulikult rõõmustab. Põllumehe jaoks oleks aga pigem parem kõrge hind ja keskpärane saak. Suure saagi ja madala hinnaga on rahaliselt ju lõpptulemus sama, lihtsalt tööd tuleb sel juhul rohkem teha.