Hannes Astok: häda nende bussidega

Hannes Astok

FOTO: Sille Annuk/Tartu Postimees

Otepää vallas elav kaugtöötegija leiab, et maainimeste tegelikele vajadustele vastav liinivõrk on välja töötamata. Lahenduseks pakub ta välja näiteid paiguti juba toimivatest süsteemidest. 

Valgamaa sai 1. septembrist uue bussiliikluse teenindaja. Uued Go Busi bussid on kenad, aga kuhu ja millal nad sõidavad? Ja kas inimestele sellest ka kasu on?

Elan suurema osa ajast Kuigatsist umbes kahe kilomeetri kaugusel põldude vahel, tööd teen Tartus, Tallinnas ja üle ilma. Suure osa tööst saan ära teha interneti kaudu, aga üsna tihti tuleb ka rännata.

Mägiste raudteejaamast, mis asub Viljandi–Võru maantee ja raudtee ristumiskohal, saab rongiga üsna sujuvalt sõita nii New Yorki kui Tokyosse. Rong viib kenasti Ülemistele, kust Tallinna aerodroom kiviga visata.

Lihtne aga ei ole kodust rongile pääseda. Mägistesse on kodust ligi neli kilomeetrit ja Pukka ligi seitse. Meie talu lähedal asub Kase bussipeatus. Sealt väljuvate busside graafik pärineb ilmselt ajast, kui kolhoosikord õitses, sest tänapäevaste tööinimeste vajadustele see küll ei vasta.

Peatusest saab Valka sõita peatus.ee andmetel iga teisipäev, neljapäev ja laupäev kell 17.25, Valgas on buss kell 18.10. (Valga ühistranspordikeskuse kodulehe andmetel saab sõita esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Mis on õige, ma ei tea). Kuid kes õhtuks Valka sõidab? Kui peaksin Valgas tööl käima, poleks mul sellest mingit abi, rääkimata sellest, et liin töötab kolm korda nädalas. Naljakamaks teeb olukorra, et Valgast tagasi ei ole üldse võimalik samasse peatusse sõita.

Sama liin pakub vaat et ainsamat võimalust Mägiste jaama jõuda. Siis pean Tartu–Tallinna rongi 20 minutit ootama. Ja kui tahaksin ühistranspordiga jõuda Tallinnast Kase bussipeatusse, peaksin Pukas pärast rongi saabumist parimal juhul poolteist tundi bussi ootama.

«Mida ta vingub?» küsivad ilmselt ühistranspordi korraldajad. «Tal ju niikuinii auto.» Tõsi, aga autoga peab mind keegi rongile viima ja tooma, sest ratastega kohvriga mööda kruusateid vantsida või lumel suusatada on üsna kurnav.

Mõistan, et olemasolevad sõiduplaanid võimaldavad lastel kooli pääseda ja ilmselt ka memmedel poeringi teha, aga mõelda võiks veidi laiemalt.

Olemasolevate liinide viie minuti kaupa kiiremaks timmimine on muidugi tore. Rahapuuduses vaevlev valitsus külvab igal aastal tasuta transpordi korraldamiseks ligi 40 miljonit. Lahendamata on aga põhiküsimus: maal elavate inimeste vajadustele vastav liinivõrk.

Tasuta asju ei ole olemas – isegi kui lollus on tasuta, maksan mina selle maksumaksjana kinni.

Tänapäevane tehnoloogia pakub suurepäraseid võimalusi mõista inimeste liikumisvajadusi ja -mustreid. Tartu uuendas suvel täielikult ühistranspordi liinivõrku. Selleks analüüsiti mitmesuguseid andmekogumeid: mobiilioperaatoritelt pärinevaid anonüümseid inimeste liikumise andmeid, koolide, lasteaedade, tehaste, poodide paiknemist, töögraafikuid ja seal õppivate-töötavate inimeste vajadusi, lisaks planeeringuid, piletimüügiandmeid ja palju muud. Kokkuvõttes saadi lihtne ja loogiline linnatransport, mis vastab tänapäeva vajadustele.

Õppida tasuks ka Saaremaalt, kus nuputatakse, kuidas väiksemate kohtade väiksed vajadused või paari inimese sõidud saaks veetud väikebusside või hoopis Uberi- või Bolti-laadse jagatud taksoteenusega. Kogu süsteem peaks hakkama haakuma linnadevaheliste busside ja praamidega ning mandril ka rongidega.

Poleks palju unistada, et kui mul on vaja koduväravast Valgamaal sõita Tallinnasse, võiks mind peale korjata lähedal elav inimene, kes viib õigeks ajaks rongile. Aga nipp oleks selles, et mina ei peaks kauplema Alarit või Ahtit seda tegema, vaid saan selle tellida Valgamaa ühistranspordikeskuse või üleriigilise korraliku infosüsteemi, minu jaoks mobiiliäpi kaudu, kes juhiga auto leiab ja talle selle eest õiglase raha maksab. Mina muidugi maksan oma osa.

Võib selguda, et mõne inimesega sõitvaid «piimaringibusse» on kallim pidada kui jagatud transporditeenuse eest maksta.

See kõik on tulevik, mis võiks hea pealehakkamise korral olla tegelikkus juba homme, sest tehnoloogia takistusi ei sea. Nagu ikka, on probleemid laua ja tooli vahel, rääkimata poliitikute pimedast usust tasuta ühistransporti. Tasuta asju ei ole – isegi kui lollus on tasuta, maksan selle maksumaksjana kinni.

Inimesed ei vaja bussiliine, vaid liikumist punktist punkti, kui neil on seda vaja. Kuni ühistransport seda ei võimalda, jääb auto maainimese ainsaks sõiduvahendiks. Ning kaasnev kulu on karistus selle eest, et maal elad.

Esimese asjana võiks aga kuidagi ära korraldada, et kohalike busside ja Elroni rongide kohtumised raudteejaamades oleks ajaliselt lähedased.

Tagasi üles