Peep Männil: kas karusid on liiga palju?

Peep Männil Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavu tundub olevat sagenenud metsaottide sattumine inimeste silma alla. Keskkonnaspetsialist selgitab põhjusi. 

Ööl vastu 14. augustit püüti kinni Valga lähedal üle pooleteise kuu pahandust teinud noor isakaru Proša, kes ootab Tallinna loomaaias kodumaale tagasisaatmist. Pihkva oblastis 2017. aasta algul orvuks jäänud, Tveri oblastis bioloogiajaamas Puhas Mets kasvatatud ning samal aastal õe Poljaga sünnikohas loodusesse tagasi lastud karupoeg ei suutnud eluga looduses kohaneda ega sidet inimese kui kasuvanemaga katkestada.

On alust arvata, et Proša ja Polja tekitasid mullu ja sel kevadel palju pahandust oma kodukohas, mistõttu otsustati kasutada nende inimesest võõrutamiseks signaalrakette. Selle asemel aga, et inimesest võõrduda, läksid nad otsima inimesi, kes neid sõbralikumalt kohtleks. Umbes kahesaja kilomeetri kaugusel Valga lähedal nad sellised inimesed mõneks ajaks leidsidki.

Kuna tegemist on Vene karuga ja venelased tahtsid teda tagasi saada, käitus riik tavapäratult ja andis talle veel ühe võimaluse. Loodetavasti suudab ta selle ära kasutada ja eluga Venemaa avarustes kohaneda, sest kolmandat võimalust talle üsna kindlasti enam ei anta.

Proša õde Polja pole aga endast enam tükil ajal märku andnud ei meil ega lõunanaabrite juures. Karud on väga erineva iseloomuga ning on loota, et neiu võõrdus nii paharetist vennast kui inimestest ning toob ülejärgmisel talvel kusagil karulaanes ilmale oma esimese pesakonna mõmmikuid. Teine variant on muidugi, et Polja langes pahandust tehes omakohtu ohvriks.

Proša kinnipüüdmisega lõppesid Valgamaal ka karude pahateod – sellest ajast ei ole Valgamaal teadaolevalt karud enam mesitarusid rünnanud, mis ei tähenda, et kõigis varasemates pättustes teda süüdistada saab.

Tänavu on ka rekordarv 1,5-aastaseid karujõmpsikaid, kes oma vähese inimpelguse, naiivsuse ja uudishimu tõttu inimese vaatevälja satuvad.

Proša ja Polja ei olnud aga kaugeltki ainsad karud, kellest tänavu räägiti ja kirjutati. Suvel ilmus Harjumaal Aegviidu kandis välja karuneiu, kes samuti ebatavaliselt julgelt käitus, majade juures toitu otsis ja kohalikud hirmule ajas. Vallavanem taotles keskkonnaametilt eriloa mõmmiku küttimiseks ning juuli alguses ta ka maha lasti.

Tänavu kevadel on leitud veel paar teadmata põhjusel orvuks jäänud karupoega, mitu karu on auto alla jäänud ning samuti tundub olevat sagenenud metsaottide sattumine inimeste silma alla. Eesti jahimeeste selts (EJS) peab karude arvukust märksa suuremaks, kui keskkonnaagentuur seda hindab, ning sooviks küttida kokku 126 karu 70 asemel, mida keskkonnaamet lubab. Ega karusid ole äkki liiga palju?

Ühest küljest vaadates ongi neid palju. Kui möödunud sajandi esimesel poolel oli meil karusid kuni mõnikümmend, siis sajandi teisel poolel hakkas arvukus tasapisi suurenema ning praeguseks hinnatakse neid olevat 750 kanti, EJSi arvates koguni tuhatkond. Mullu hindas keskkonnaagentuur läbi aegade suurimaks ka poegadega emakarude arvu, kokku saadi neid 82.

Üks põhjus, miks karusid sagedamini nähakse, ongi see, et tänavu on ka rekordarv suve alguses iseseisvunud 1,5-aastaseid karujõmpsikaid, kes väiksema inimpelguse, naiivsuse ja uudishimu tõttu inimese vaatevälja satuvad. Need noored karuhakatised on kõige altimad kahjustusi tekitama.

Mullu näiteks anti enne karujahihooaja algust välja kaks eriluba pahandusi tekitanud karude laskmiseks, mõlemad neist olid 1,5-aastased juntsud.

Teisest küljest vaadatuna on mesikäpp meil kõige aeglasema sigivusega maismaa­imetaja. Võrreldes teiste metsloomadega saab ta suguküpseks suhteliselt hilja, kolme-nelja-aastaselt ning poegib üle aasta. Nii ei saa karu arvukus järsult tõusta ja kui kellelegi nii tundub, saab see olla vaid näiline.

Karude nägemise sagedus sõltub kindlasti ka muudest teguritest, näiteks loodusliku toidubaasi seisust, häirimisest, maastiku muutustest, kunstlikust lisasöötmisest ja söödaplatsidele paigaldatud rajakaamerate hulgast. Pildistavad telefonid ja sotsiaalmeedia aitavad omakorda infol levida.

Karude levik ja asustustihedus on jätkuvalt väga ebaühtlane. Kõige kõrgem on see Ida- ja Kesk-Eestis, kõige madalam Lõuna-Eestis. Näiteks on see Põlvamaal kaks-kolm, Valgamaal neli kuni kuus ja Võrumaal enam kui kümme korda madalam kui eespool mainitud tuumikalal. Kusjuures Võrumaa on kõige karuvaesem maakond Mandri-Eestis üldse: jahimeeste hinnangul on seal vaid seitse karust püsielanikku ning poegivad emakarud puuduvad sootuks.

Et karu suudaks end taastoota, peaks neid olema vähemalt kümme korda rohkem kui kütitakse. Võrumaal kahe – selline oli jahimeeste soov – ja kogu Eestis 126 karu küttimine oleks märksa suurem karu populatsiooni juurdekasvuvõimest ning viiks arvukuse üsna järsku langusse.

Võrumaa on kõige karuvaesem maakond.

Samas võiks mõmmikute arvukus Eestis hoopis suureneda. Seda küll mitte niivõrd asustustiheduse suurenemise arvelt levila tuumikalal, kuivõrd just servaaladel, mille hulka lisaks Lõuna-Eesti maakondadele kuuluvad Lääne- ja Pärnumaa.

Aga miks Lõuna-Eestis karusid ikkagi vähe on ja Lätis pole peaaegu üldse? Möödunud sajandi esimesel poolel oli meil vaid mõnikümmend karu ning needki enamikus Alutaguse laantes. 1980. aastate algusest, kui arvukus oli tõusnud ja levikuala laienenud, hakati neid ka regulaarselt jahtima, mis pidurdas oluliselt populatsiooni kasvukiirust.

Lisaks karu madalale paljunemisvõimele on ka nende levik väga aeglane. Kui noored isased võivad ette võtta üsna pikki rännakuid, siis emased jäävad enamasti sünnipaiga lähedusse. Nõnda ongi karu levikuala laienemine väga aeglane protsess ning seetõttu ei ole nad lihtsalt Eesti lõunaserva veel jõudnud, rääkimata Lätist. Tasahilju nad aga siiapoole siiski liiguvad.

Möödunud suve lõpul ronisid Saaremaal majapidamiste juurde kaks sama-aastast karupoega, kes käitusid kahtlaselt inimsõbralikult. Ka ei olnud saarelt mingit teavet selle kohta, et seal mõni poegiv emakaru olla võiks – küll oli seal üks isakaru. Ei ole palju teisi võimalusi, kui et nad olid ebaseaduslikult inimese juures üles kasvatatud ning saarele lahti lastud. Viimasel ajal on nimelt välja ilmunud äärmuslikke loomakaitsjaid, kes looma arvatava heaolu nimel valmis ka seadust rikkuma.

Karude arvukuse kasvuga samal ajal on suurenenud ka metsaraie intensiivsus, mis suurendab metsloomade häirimist ning mis talikoopas poegi imetava emakaru puhul võib lõppeda poegade hülgamisega. Kõike eelnevat silmas pidades saab ennustada, et selliste Proša või Aegviidu mõmmiku sarnase käitumisega noori karusid näeme edaspidi veel. Inimeste suhtumist karudesse see kindlasti ei paranda ning lõppkokkuvõttes on kaotaja ikkagi metsaott.