Triinu Vähi tuli töö pärast linnast maale elama

Triinu Vähi ei kahetse Põlvamaale kolimist. Foto: Maale Elama Korraldustoimkond

Järgmisel laupäeval, 28. septembril aset leidva maal elamise päeva korraldusmeeskond on kogunud kogemuslugusid Kagu-Eestisse elama tulnud peredelt. Teiste seas jagas oma lugu ka 41-aastane Triinu Vähi Põlva vallast Taevaskoja külast.

«Minu maale kolimise lugu on mõneti tagurpidi lugu,» tunnistas Vähi. «Põlva vallaga olen seotud aastast 2014, mil asusin tööle Taevaskoja turismi- ja puhkekeskusesse. Sõitsin iga päev Tartust Taevaskotta tööle ja tagasi. Sõitsin linnast maale tööle. Mingil hetkel, kui saime abikaasaga aru, et koos oleks lihtsam ja mõistlikum töötada, otsustasime otsida elukoha töökoha lähedale. Otsingud olid tulutud ning meid kõnetavat kodu müügis ei olnud. Lõppkokkuvõttes oli see isegi hea, sest oma kodu oleme nüüd rajanud puhkekeskuse kõrvale, kus oli eraomandis üks väike metsaribake ning omanik oli nõus selle meile müüma.»

Planeerimine ja ehitamine võttis aega mõned aastad, aga nüüd, viis aastat hiljem, on nad majja sisse kolinud. «Tööle tulemise mugavus hommikul ja kojuminek õhtul on üks suurimaid maal elamise boonuseid – ei mingit pikka sõitu ja ajakulu,» rõõmustas Triinu Vähi.

Maale kolimise suurim katsumus oli aga tema sõnul majaehituseks vajamineva raha leidmine, sest pankadest laenu saada oli raske. «Maale maja ehitades peaksid hakkama saama poole väiksema summaga kui «kuldsetes ringides». Kõigi raskuste kiuste on meil oma uus kodu, kus elame praegu küll veel ainult esimesel korrusel, kuid maal ongi kodu natuke enam kui maja ja hoov.»

Maal elamine ei sobi tema hinnangul kindlasti kõigile, aga nende pere armastabki vaikust, rahu, loodust ja toimetamist õues. «Meie poja Bert-Jepe sõnul on Taevaskoja Eesti kõige ilusam küla ja loodus selle ümber on ka loomulikult kõige ilusam loodus. Eriti armastab ta neid legende ja lugusid, mis on seotud Taevaskojaga, ning käib võimalusel alati isaga tööl kaasas matkasid tegemas.»

Lisaks käib Bert-Jepe ka muidugi koolis ja huviringides ning jalgpalli mängib ta Põlva FC Lootose uue kunstmurukattega väljakul ema sõnul sama kirega kui linnapoisid suures linnas. «Meie pere ei tunneta, et lapsel oleks maal huvitegevuseks vähem võimalusi.»

Küla elanikud ja naabrid on uue pere Vähi kinnitusel väga hästi vastu võtnud. «Oleme saanud siin endale uusi tuttavaid ning sõpru. Igal asjal elus on oma põhjus. Mind tõi siia kanti miski, mis oli mulle määratud sel hetkel ning olen sellega väga rahul.»