Kuidas on Põlvamaa Eesti taasiseseisvumise järel arenenud nii terve riigi kui Kagu-Eesti kontekstis?

Põlvamaa sai 90ndate alguses väga hästi minema. Noored erastasid kõik need KEKid, TREVid, MEKid ja autobaasid kiiresti ära ning võrreldes näiteks Võruga saime väga kiire stardi. Nullindatel hakkasid naabrid kiiresti järele tulema ning on tänaseks ka osaliselt mööda läinud. Kogu eesotsas olnud seltskond on vanemaks saanud, hoog veidi pidurdunud.

Olen võrrelnud kolme Kagu-Eesti maakonna värskeid arengukavasid ning ettevõtluse osas on kõigi puhul esirinnas puit ning toit. Ühest küljest on see väga hea: teame, milles tugevad oleme. Samas see ka kapseldab. Me ei otsi piisavalt uusi lahendusi. Nii nagu puiduvaldkonnaga, on ka kogu Põlva-, Võru- ja Valgamaaga: 90ndatel oli meil suhteliselt odav tööjõud ja toodang, saime hästi mitmesuguseid lepinguid Skandinaavia maadega, hakkasime eksportima.

Tänaseks me enam nii odava tööjõuga riik ei ole, ettevõtjad on jäänud vanemaks, innovatsiooni vähemaks. Kunagine edu võib kaduda käest. Sellest lähtuvalt on kas või Väimelasse tehtud kompetentsikeskus Tsenter väga hea, sest see koondab uuendusmeelsed ettevõtjad enda juurde, annab puidu- ja mööblitööstusele hoogu ja ideid ning aitab tuua uusi tooteid turule.

Toiduga on see omapära, et meil on üsna väikesed tööstused (kui Tere välja arvata) ja toidu eksport väiketööstustest ei ole hästi võimalik. Seega toodame siia samasse piirkonda ning seega on tegemist ringmajandusega, mis ei too suurt kasvu.

Kas meil on mõni eriti perspektiivikas toode, mis võiks välismaal turgu leida?

Häda on selles, et väiketööstused pole enamasti võimelised välismaale piisavalt suuri koguseid stabiilselt tarnima, kuigi häid tooteid meil kahtlemata on – kas või Üvasi kitsejuust. Mõningaid ekspordile orienteeritud uusi ettevõtteid siiski on, hea näide on Valgjärve lähedal tegutsev Siidrikoda. Selliseid tooteid nagu siider võib tegelikult ükskõik kus toota, meie kandis on seda isegi parem teha, sest lähedal on suured õunaaiad. Need uued ettevõtted ongi tulnud just väljast: Üvasi Tartumaalt, Siidrikoja tegijad Tallinnast (enne seda olid nad välismaal).

Peaksimegi avatud olema, et selliseid ettevõtlikke visiooniga tegijaid meile rohkem tuleks. Sest olgem ausad: ühest sellisest tulijast võib olla rohkem kasu kui kümnest ära läinud õnneotsijast. Usun, et nähes Põlvamaal tehtavaid säravaid ja tulevikku vaatavaid tegusid, on siia valmis tagasi tulema ka mujale õppima läinud ja võõrsile jäänud noored.

Me pigem ei peaks võitlema negatiivsete tagajärgedega – et jälle pannakse midagi kinni, inimesed kolivad ära –, vaid peaksime pigem panustama millegi uue loomisesse, mis elu uuesti käima lükkaks. Hea näide on riigigümnaasium, mille rajamisele eelnes pikk diskusioon, kas seda ikka on mõtet teha, sest elanikkond niikuinii väheneb. Aga just tänu sellele on Põlvasse tulnud õppima ka mujalt noori. Heameel on kuulda, kui väga meie gümnaasiumi kiidetakse.

Korterelamuid samuti kümme aastat tagasi ei remonditud. Siis ka arutleti, kas sellel ikka on mõtet. Aga kui naaber juba tegi, ei tahetud lõpuks kehvem olla ja tänu sellele on Põlva üks enim korras elamubaasiga linnadest. Kõik võõrad, kes käivad, kiidavad seda. See oli jälle üks ettepoole vaatav tegu.

Kui üldse linnaehitusest rääkida, on Põlva arenenud üsna sarnaselt Euroopaga, kus linnad on arenenud keskusest väljapoole. Kaubanduskeskused on rajatud linna äärtesse elamurajoonide lähedusse ja linnasüda on tühi. Paljud Euroopa linnad said veast aru ja arendavad nüüd jõuliselt taas keskusi. Siit peaks tulenema järgmine ülesanne meilegi: arendada keskust. Esimene samm – keskväljak – on tehtud ja nüüd peaks ühiselt mõtlema, kuidas väljaku ümbrust ja kesklinna edasi arendada.

Kas ettevõtjatel oleks huvi tulla kesklinna?

Ega tühja koha peale eriti tulda, keegi peab alati eeskuju näitama. Üks selge märk oleks vallavalitsuse uus hoone, millele järgneksid kohvikud ja väiksemad ärid ja ettevõtted. See kõik võtab aga aega ja kui selle vastu käib veel ka pidev võitlus, on alati lihtsam mitte teha. Ja nii ettevõtjad mõtlevadki, miks pean tingimata hakkama vastu tuult trügima. Siin võib paralleeli tuua näiteks Väimela kanalaga, kus mõte käidi ehk liiga toorelt välja. Pärast, kui oli juba tekkinud tohutu vastasseis, seda enam muuta ei õnnestunud. Alati leidub neid, kes on kõige uue vastu ja selle kohe maha tambivad. Halvim aspekt asja juures on, et seetõttu julgetakse järjest vähem käia välja mõtteid ja ideid, mis võib-olla osale ei meeldi. Väikeses kohas on selliste juhtumite mõju eriti reljeefne ja pikaajaline.

Missuguses infoväljas ise olete, mis kanaleid jälgite?

Minu arust on meie häda selles, et eri generatsioonid on tihtipeale erinevas infoväljas. Kui mina vaatan «Aktuaalset kaamerat» ja loen Postimeest, siis mu ema vanused vaatavad näiteks Kanal 2 ja loevad Õhtulehte. Lapsed aga istuvad põhiliselt Facebookis ja lehti ei loe üldse, internetist diagonaalis ehk pealkirju ainult.

Siit tõusetubki küsimus, kuidas selgitada midagi, mida oleks kõigil vaja teada. Sellepärast olengi hakanud lugema ka neid saite, mis mulle võib-olla otseselt ei meeldi, aga tahan olla kursis erinevate vaadetega – mitte ainult poliitiliselt, vaid ka generatsiooniliselt.

Kuidas ikkagi jõuda ühise infoväljani? Kas see võiks olla näiteks sagedamini ilmuv tasuta vallaleht või midagi muud?

See, kes lehte ei loe, ei loe ka vallalehte. See, kes istub ainult Facebookis, ei usu, mis «Aktuaalne kaamera» räägib. Nii et info levitamine ongi raske. Tuleks vähemasti püüda hoida adekvaatselt informeerituna teatud konkreetset gruppi, keda mingi info tõesti puudutab. Aga see on väga raske.

Üks variant on veebilehed. Kuna suuremad ajalehed on netis olemas, katab see vähemasti osaliselt seda gruppi, kes ei loe paberile trükitud väljaandeid. Oht on muidugi selles, et netis kiputakse sageli lugema ainult pealkirju, mis aga võivad suurema lugejahuvi saavutamiseks olla mõnikord eksitavad. Ajalehte kätte võttes viskad aga enamasti pilgu kogu loole.

Kuidas hindate Põlvamaa kaetust infoväljas, kas maakonnalehe Koit kadumist on tunda?

Arvan, et keskealise ja noorema lugeja osas pole pilt eriti muutunud – nad niikuinii said põhilise info mujalt. Koit kattis rohkem vanema põlvkonna vajadusi, kes harjunud paberlehte lugema. Mulle tundub, et Lõuna-Eesti Postimehes on praegu Põlvamaa uudiseid piisavalt, aga ma ei ole võib-olla päris õige hindaja, sest olen ise alati uudiseid eri kohtadest lugenud. Oluline on päevakajalisus. Erinevalt vallalehest on info mõttes kahtlemata olulisemad igapäevased väljaanded.

Kas näete Põlva maakonnal üldse tulevikku?

Ühtepidi on kolm valda hästi loogiline. Neid on küll vähe, aga nad on omanäolised ja teevad koostööd. Selle poolest võiks Põlvamaa ju ilusti kestma jääda. Aga ta jääb kestma siis, kui on selge keskus. Näiteks Jõgevamaal pole Jõgeva ja Põltsamaa rivaliteet ju hästi mõjunud. Võru eelis on, et see on selge maakonnakeskus. Samas on nende õnnetus selles, et Võru linn ei ole ümberkaudsete valdadega ühinenud nii nagu Põlvas. Sel juhul oleks Võru oma arengus veel kiirema sammu teinud.

Mida arvate kunagisest mõttest «üks vald – üks maakond»?

Kui selline reform oleks tehtud üle Eesti, olnuks see lihtsalt teostatav ja loogiline ning ka maakonnakeskus oleks saanud oma rolli. Nüüd haldusreformi asjus mingeid järgmisi samme vähemalt ei paista.

Kui Põlvamaa küljest on nüüd ka Setomaa lahkunud, mis talle siis üldse jäänud on peale puidu ja toidu?

Üks suur võimalus on kaugtöö ning koostöökeskused. Kui vaadata, mis toimub reedeti ja pühapäeviti Tartu–Tallinna maanteel või ka Tartu ja Põlva vahel, on see selge märk, et inimesed tahavad elada väljaspool suurlinnu. Kui vanasti ei olnud võimalik töötada mujal kui üksnes oma firmas või kontoris, siis arvutiinimesel on nüüd võimalik tööd teha ükskõik kus. Võib-olla just kaugtöö võimalus ongi toonud siia kanti rahvast juurde. Üks riigiametnike välitööde ajal välja toodud kesksetest mõtetest oligi «Kagu-Eesti kaugtöö paradiisiks!». Lõppeesmärgiks seati, et aastal 2030 on kaugtöövaldkond Kagu-Eesti kõige suurem tööandja. Kusjuures see on täiesti teostatav.

Noored ettevõtjad, kes töötavad kodus, on öelnud, et nemad tahavad tulla vähemalt mõnel päeval nädalas teiste omasuguste sekka, et rääkida oma mõtetest ja kuulata teisi. Selline arutelu viib edasi. Seega on vaja teha sellised kooskäimiskohad, kus nad tahavad olla. Riigimajad on juba selle poolest head, et võimaldavad ametkondadel suunata oma tugistruktuure sinna, kust nende töötajad pärit on. Riigimajas olevat kontoritehnikat – videoesitluse võimalused, paljundused jms – võiksid kasutada ka erasektori esindajad.

Mõelda tasub kaugtööturismile. Maailmas on liikumas palju valdavalt IT-firmasid, kelle 20 töötajat töötab üks kuu Portugalis, teine kuu Prantsusmaal ja kolmas kuu võiks töötada Eestis. Meie roll võikski olla pakkuda väiksematele gruppidele majutust, söögikohti, juuksurit, saunu ja nii edasi.

Meil on ju päris palju turismitalusid, mis on sügisest kevadeni enamasti tühjad.

Need talud aga peavad ka vaeva nägema, et millegagi köita neid diginomaade. Näiteks Põlva lähedal elav Indrek Maripuu juba pakub mitmesuguseid teenuseid. Kui niisuguseid keskusi tekib üle Kagu-Eesti palju, oleks see super. Meil ongi mõte kaardistada huviliste seltskond, kes kaugtöökeskuste võrgustikus võiks osaleda.

Kas keegi sellega ka otseselt tegeleb?

Teemaga läheme edasi juba lähinädalatel, eestvedaja on Põlvamaa arenduskeskus ja seda kogu Kagu-Eesti jaoks. Välitöödel oli ka riigilt sellele mõttele suur tugi, sest ministeeriumide ametnikud on huvitatud kaugtöö tegemisest – vähemalt suvel.

Üks asi on tulla korraks meie kanti kaugtööd tegema, hoopis midagi muud aga kolida siia koos perega.

Siin on palju erinevaid variante. Üks tuleb päevaks, teine nädalaks, mõni aga näeb, et siin on nii mõnus ja otsustab tullagi siia elama. Näiteks nädal tagasi avati Talllinnas Roofit Solari tehas, mis valmistab elektrit tootvaid katuseid. Selle üks vedajaid on endine tallinlane Raimond Russak, kes kolis koos perega Krootusele. Osa aega veedab ta Tallinnas ja osa aega siin. Abikaasa tegeleb klaasikunstiga, poeg läks Põlva riigigümnaasiumisse, sest selle uus olemus sobis hästi. Küll tuleb teisigi selliseid.

Mis mõtted jäid veel kõlama aruteludest riigiametnike välitööde ajal?

Kokku osales aruteludes 700 inimest, kellest pooled olid riigiametnikud. Need, kes tulid siia, tahavadki nii Kagu- kui ka kogu Eestit paremaks teha. Läinud teisipäeval arutasime Tallinnas juba, missuguseid ideid saame ellu viia ja kes mida tegema peaks.

Esimene kesksetest teemadest on seesama kaugtöö tegemise võimalus. Teine on kruusateede osakaalu vähendamine (aru on hakatud saama, et kruusateede 50-protsendine osakaal ei ole tänases maailmas normaalne) ning kolmas teema: kuidas muuta raamatukogusid veel atraktiivsemaks. Need on muutumas külakeskusteks ning seal saaks teha ka kaugtööd.

Missugune on meie firmade tehnoloogiline baas? Kas nad veavad veel välja või on valmis uuendusteks?

Pigem ei ole asjade seis hea. On üksikud, kes on maailmatasemel. Suur võimalus on selles, et ostetakse tootmist sisse. Seega kui keegi on endale hea seadmepargi loonud, teeb ta tööd ka teisele. Sul ei ole võimalik teha kõiki tooteid otsast lõpuni ise, vaid tuleb teha koostööd teistega. Paraku ei ole eestlane väga koostööaldis.

Missugune paistab meie tööjõu seis? Kas millalgi võiksid tagasi jõuda ka Soomes töötavad kaasmaalased?

Arvan, et mingit kampaaniat Soome suunas teha ei ole mõtet. Need, kes tahavad tagasi tulla, tulevad. Tean päris mitut, kes on olnud nii Soomes, Austraalias kui Kanadas ja tulnud tagasi, sest on saanud sealt oma kogemuse kätte. Arvan, et sellised liikumised käivad loomulikku rada.

Tööd ei ole paljudel keskeas naistel, kes on olnud kontoritöötajad. Kui saaksime tuua siia riigi töökohti tööga, mida on võimalik arvuti vahendusel teha, saaksime siinse piirkonna vaba tööjõu ära kasutada. Kõige rohkem on aga puudu hoopis tippspetsialistidest. Kui need lüüakse üle oma piirkonna ettevõtetest, ei ole see hea. Võib-olla aitaks see, kui elamumajandus kiiremini areneks. Õnneks nüüd Põlvasse tulevad üle hulga aja uued kortermajad.

Kas mõni ettevõte on jäänud siia kanti tulemata, sest tal ei ole siit tööjõudu võtta?

On ikka. Olen ka ise katsetanud, mida saaks teha uute tööstuste ja spetsialistide Põlvasse toomiseks. Takistuseks on saanud nii kaugus Tallinnast kui siinne teede seisukord, kaugus lennujaamast ning neljarealiste teede puudumine. Samuti ei usuta, et siit kandist on võimalik leida nii palju tööjõudu, kui vaja läheb. Tehase püsti panek Tallinnas või selle lähedal on märksa lihtsam, sest pangad annavad laenu, arendajad on platsid valmis teinud.

See on ka üks väheseid kohti, kus omavalitsus saab ettevõtlust toetada, aidates luua taristut. Nii nagu näiteks Põlvas Tööstuse tänava piirkonnas, kus linn tuli appi trasside ja teede kordategemisel, mis lõi pinnase ettevõtete tulemiseks. Nüüd tuleks mõelda juba järgmise tööstusala peale, mis asuks näiteks Mammastes. Võru on selle koha pealt Põlvast pika sammu ees.

Me ei oska ka ära kasutada seda, et meie kõrval on suur ja edumeelne linn Tartu. Kuigi paljud käivad sinna tööle, on laiemal tasandil suhtlemist Tartuga veel vähe. Arvan, et tänu kultuuripealinna tiitlile suhtlus Tartu ja kogu Lõuna-Eesti vahel märgatavalt elavneb. Igal juhul ei ole meil kas Põlvast või Valgast vaadates tõmme Võru, vaid Tartu poole.

Kas keegi on astumas meie ettevõtjate jalajälgedesse?

Tõepoolest, paljud 90ndatel alustanud ettevõtjad on saanud 60–70 aasta vanuseks ning tahaksid ärist lahkuda. Kui ettevõtte võtab üle oma pere, on kõik hästi. Kui Lõuna-Eesti Postimees korraldas eelmise aasta lõpus kolme maakonna edukamate ettevõtete valimise, olid neljast kolm sellised, kus firmas on tegevad kaks generatsiooni: Värska Vesi, Arcwood by Peetri Puit ning Kanepi aiand.

Kui lapsi ei ole või nad ei ole huvitatud perefirma ülevõtmisest, on ettevõtte üleandmine suhteliselt lihtne, kui see asub suures linnas. Seal on finantsnõustajad, kes vahendavadki selliseid tehinguid. Maale need finantsnõustajad ei tule, sest tehingud on liiga väiksemahulised. Samas on meil noori, kes on huvitatud juhtimiskogemusest ning tahavad olla ka omanikud. Aga nad ei suuda alustada nullist, sest laenu ei saa, tagatist pole ja sul pole ajalugu ka. Seetõttu võiksidki nad minna alguses appi juhtima ja sobivusel osaliselt ka omanikuks vanadesse ettevõtetesse ning pöörata need tänapäevaseks. Igal juhul peab vana juht tahtma anda firmat noorele aja jooksul üle.

Kas meil on kusagilt ka eeskuju võtta?

Soomes Joensuu piirkonnas, mis asub pealinnast üsna kaugel, on kohaliku arenduskeskuse juurde loodud üksus, mille paar töötajat tegelevad vanade firmade ja uute huviliste kokkuviimisega. Selleks on ka vastav internetiplatvorm, kus olev info ei ole enne müüja ja ostja kokkuviimist avalik. Joensuu piirkonnas oli eelmisel aastal 30 sellist tehingut. Kusjuures ostetakse mitte konkurendi kõrvaldamise, vaid äri arendamise nimel.

Töövarju päevad, millega on koolid alustanud, võiksid veelgi laialdasemad olla, et kõigil huvilistel oleks võimalik nuusutada erinevate ettevõtete kultuuri.

Ka juhid ise peavad paljuski ümber kasvama. Kui veel 90ndate algul lõid paljud hommikul rusika lauale ja ütlesid, et sina teed seda ja sina toda, siis nüüd enam nii ei saa. Juhataja või direktor on pigem personalijuht või psühholoog, kes peab koguma enda ümber mitmesugused nutikad inimesed. Ta peab olema paindlik. Start-up-ettevõtted ongi edukad selle tõttu, et sealne kultuur on hoopis teistsugune. Seal tehakse palju õhinapõhiselt, sest see on huvitav. Ei ole ülevalt alla käsulauda, vaid paindlik juhtimine. Väga hea, kui see tuleks ka riigi tasandile.