Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/07/7290737t1hf85f.png)
/nginx/o/2019/09/19/12576154t1hbb49.jpg)
- Jaan Kivistik peab viinamarjakasvatust põlluharimisest mõnusamaks.
- Ta on enam kui kümne aiandusalase õpiku ja käsiraamatu autor.
- Kivistik kiidab põhjamaiseid viinamarjasorte.
Kohtume viinapuude kasvataja Jaan Kivistikuga tema Sillapää küla koduaias. Räpina vallas elav endine aianduaõpetaja tunnistab kohe vestluse alguses, et on iseloomult tegelikult laisk. Just sellega vabandab 73-aastane mees ennast välja, kui küsida, miks ta on tegelenud kogu elu puuviljadega.
«Kui õppisin aiandust, siis mõtlesin, et köögiviljakasvataja elu on raske: ta peab igal aastal oma põllud uuesti rajama,» meenutab Viinamäe aia peremees kooliaega. «Samas mõtlesin, et kui rajan korraga ühe puuviljaistandiku, saan sealt toodangut mitukümmend aastat järjest.»
Enam kui kümne õpiku ja käsiraamatu autor tunnistab, et teda meelitas puuviljanduse juurde lihtsalt ka viljade hea maitse. «Ja minul kui pikal poisil oli kerge ülevalt puu otsast õunu kätte saada,» muigab mees, kelle suvilamaal saab praegu mekkida ligi sadat erinevat viinamarjamaitset.
Jaan Kivistiku Räpina külje alla asuvas suvilas ootab neli kasti värskelt korjatud viinamarju, mis kõik siltidega märgistatud ja eri lahtritesse paigutatud. Need põhjamaised viinamarjad on maitselt tugevad, kuid samas üksteisest selgelt eristuvad.
Venna jälgedes
«Mu vend õppis enne mind Räpina aianduskoolis ning mäletan, kuidas käisin tal 1957. aasta kevadel sirelite õitsemise ajal külas,» meenutab Kivistik. «Mulle hakkas see kool kohe meeldima ning ühtlasi langes mul ära probleem, kuhu edasi õppima minna.»
Hiljem, kui Kivistikust sai aianduskooli puuviljanduse õpetaja, oli koolis juba väike viinamarjaistandik. «Nii hakkasingi Räpina koolis tegelema viinapuude hooldamisega,» lausus Harjumaal sündinud Kivistik.
Suurem sortide kogumine algas Eesti viinamarjade arendaja sõnul 90ndate aastate alguses, mil piirid läksid lahti ja tekkisid suhted kaugemate riikidega. «Külla tulid ka ameeriklased, et uurida Euroopa põhjapiirkondade viinamarjakasvatust,» rääkis Kivistik. «Nende kaudu jõudsid siia paljud Ameerika sordid, mis erinevad oluliselt Euroopa sortidest.»
Kauaaegne puuviljanduse õppejõud lahterdab Euroopa viinamarjaistandused kaheks piirkonnaks: üks on Vahemere maade viinamarjakasvatus Aafrika rannikust kuni Lõuna-Saksamaani ja teine Läänemere maade piirkond. «Meil on sellised sordid, mida Vahemere maade viinamarjakasvatajad veinimarjaks üldse ei peagi,» lisas ta.
Jaan Kivistik paljundab viinapuid nii pistokstest kui kasvatab ka seemnetest.
Kivistik näitab raamatuid viinamarjadest ja räägib meeleldi ka Eesti avamaa viinamarjakasvatuse ajaloost, mille algusaastaks on märgitud 1887. Esimesi suuremaid istandikke hakati aga Eestis rajama alles selle sajandi alguses. Üks esimesi oli seejuures Jaak Eensalu, kelle kohalikud viinamarjaveinid läksid 2014. aastal ametlikult müüki.
Meenutusraamatud ja luule
«Ei tahaks siiski pensionipõlves vastutada ainult istutatud taimede eest – olen hakanud minema natukene teises suunas,» räägib Kivistik, kes kirjutanud peale erialase kirjanduse meenutusraamatuid ja luulet. Ta näitab novelli «Majake viinapuuväätides» ning loeb luulesalmi oma raamatust. Vastuseks küsimusele, kas värsiridadele ehk ka meloodia on kirjutatud, võtab Kivistik kohe üles lauluviisi.
Samal ajal, kui Kivistik nopib aias maitsmiseks viinapuude vilju, korjan tema repliike: «Sellel sordil on ainut number.» «See on sama sort, aga eks kasvuhoonevili on ju palju maitsvam ja magusam kui avamaa oma.» «See on lätlaste hea kasvuhoonesort, kui see aga avamaal kasvab, pole ta nii küps.» «See sort võtab väga kaua aega, enne kui maitsvaks läheb.» «See seemneteta sort on väga nõutud.»
Mõnel sordil on peremehe kasvuhoones suhkrusisaldus nii kõrge, et kui ilma suhkrut lisamata käärima panna, saab saagist 12-kraadise veini. «Viinamarjad on pinnase suhtes vähenõudlikud ja üsna leplikud,» lisab ta. «Kuid pigem meeldib neile kergem, mitte raskem pinnas. Põuda nad ei karda.»
Kivistiku aias Lõuna-Euroopa viinamarju polegi, kõik on põhjamaade sordid. «Meie marjadel on hoopis teistsugused vürtsid, igaüks on natukene erineva maitsega,» rääkis Kivistik.
Tänavu on tema sõnul olnud viinapuudele hea aasta ning see annab saagilootust ka järgmiseks aastaks. «Mullu oli samuti hea aasta ja tänavuse saagi alus pandigi juba eelmisel suvel,» lisab asjatundja.
Ta annab nõu ka viinamarjahuvilistele. «Praegu tuleb istutamiseks otsida niisugune taim, mille alumine ots on pruun,» õpetab ta. «Kui all on kolm-neli punga pruunid, võib selle istiku julgelt võtta. Kui võtta taim sügisel, tuleb see kindlasti kotist välja võtta ja vaadata, et ei oleks kahjureid.»
Räpina aednik viinapuude müügiga ei tegele. «Seda, mis mulle meeldib, olen ka paljundanud. Ja enamasti on need sellised sordid, mida teised puukoolid eriti ei paljunda – kui keegi soovib, siis ikka saab.»