Politsei: täis marjakorv ei tohi üles kaaluda inimelu

Tartumaal sohu eksinud naise otsingute kaart. Foto: Lõuna prefektuur

Vaatamata otsingumeeskonna pingutustele, päädisid hiljuti Tartumaal läbi viidud laiahaardelised otsingud marjulise surnukeha leidmisega. See oli erandlik traagiline lugu, kus täis marjakorv kaalus kahetsusväärselt üles inimelu, kirjutab Tartu jaoskonna politseimajor Üllar Sõmera.

Õhtul, mil häirekeskus sai teate, et sohu eksis telefonita ja tõsise terviseprobleemiga eakam naine, käivitas politsei otsingu, millest sai selle hooaja seni üks mahukaimaid maastikuotsinguid kogu Eestis.

Hädaabikõne laekudes oli naine omapäi juba ligi 12 tundi metsas olnud. Olgugi, et mistahes kriitilises olukorras ei tohi lootust kaotada, oli kõiki riskitegureid arvestades aus küsida – kas tema elu enam õnnestub päästa? Pimenenud päev ja temperatuuri langus, kõrgem iga, terviseprobleemid, üksinda metsaminek ja telefoni puudumine on vaid osa loetelust, mis ühel või teisel moel otsingu ajakriitiliseks ja raskesti läbiviidavaks tegid.

Pannes kõrged panused võimalusele, et ehk ei ole veel pöördumatult hilja, käivitati ulatuslikud otsingud. Politsei juhtimisel kaasati patrullid, abipolitseinikud, kohalikud elanikud, jahimehed ja teised vabatahtlikud – neil loetud päevil kokku pea sadakond otsijat. Maastikul töötasid jälje- ja laibakoerad, õhulennul kontrolliti piirkonda esmalt helikopteri, seejärel PPA lennukiga ja droonidega. Looduskaitsealal aega veetnud inimestelt koguti lisainfot ning tehti muid politseilisi toiminguid. Liikudes ruutmeetri kaupa edasi kohast, kus naine metsa läks, kontrolliti iga küngas ja kraav, kuni kolme ööpäeva möödudes jõudsid otsingud järgmistele aladele, kust vabatahtlikud naise surnukeha leidsid. Kogu otsingumeeskonna põhjalik ja pühendunud töö väärib politseipoolset kiitust. Kahjuks on siiski fakt, et kogu see suur töö ei võimaldanud enam päästa hätta sattunud naise elu. Oleme mõtetes ja südames lähedastega, kes on lohutamatus leinas.

See juhtum on eluline karm tõdemus, et kui otsingutele kaasata ka kogu olemasolev ressurss, ei ole see võluvits, mis igal juhul elu päästmiseni viib. Eksimine, hätta sattumine ja käivitatud otsing on tagajärg, mis teinekord olenemata püüdlustest ja abijõudude hulgast on traagilise lõpuga, sest hädaabikõnele reageerimiseks ei olnud enam piisavalt aega. Seega kõige olulisem ressurss inimese otsingutel on aeg, mida paraku aga ükski abivajaja või aitaja tagantjärele juurde ei saa tellida. Küll saab aega ennetavalt võtta ja võita, kui metsa minnes on alati kaasas laetud akuga telefon. Kriitilisel hetkel saab nõnda kohe helistada hädaabinumbril ning politsei telefoni positsioneerimise läbi oluliselt kiiremini paigutada tegevused piirkonda, kus abivajaja kõige tõenäolisemalt asub. Selle aja võitmine võib päästa elu.

Metsa eksimine ja hätta sattumine on küll tagajärg, ent seda riski saab enamus juhtudel vältida. Ennekõike ei tohi alahinnata metsa minnes võimalust, et ehk minuga nõnda ei juhtu. Igal aastal käivitab politsei keskmiselt sadakond maastikuotsingut, et leida metsa eksinud inimesi. Pea kõik neist lahenevad positiivselt ning loodetavasti on andnud asjaosalistele mõtlemisainet, millise ettevalmistusega õigupoolest metsa minna nii, et sealt ka tervelt tagasi jõuda.

Laetud akuga mobiiltelefon, ilmastikukindel riietus, joogivesi, mõni seltsiline, valges metsast väljatulek ning hätta sattudes 112 helistamine ei tohi jääda infoks, mida metsa minnes vaid teadmiseks võtta. Metsa minek tuleb nõndamoodi ka ette valmistada, et marjakorv ei kaaluks üles mitte ühtki inimelu.