KIRI: Miks Estonia ikkagi uppus?

Parvlaeva «Estonia» hukkunute mälestuseks süüdati küünlad mäletusmärgi juurde. 

FOTO: Postimees Grupp

Parvlaev Estonia uppumise 25. aastapäev tõi taas esile valusa küsimuse, miks suur parvlaev ikkagi merepõhja vajus.

Eestis usuvad paljud inimesed endiselt, et laeva uppumise põhjustas kellegi tahtlik tegu. Missugune see tegu võis olla, kui sellest räägitakse nii erinevaid jutte?

Kuigi minu hinnangul oli laeva uppumise põhjus selge juba sellest ajast saadik, kui Estonia vöörivisiir tõsteti katastroofi järel merepõhjast üles, räägitakse edasi ikka muudest põhjustest. Kas vastu tuult sõites oli kiirus liiga suur? Või oli laev halvasti ehitatud või visiir puudulikult kinnitatud? Ise kaldun arvama, et visiiri lahtimurdumise põhjustas nimetatud asjaolude kokkulangemine.

Parvlaeva kohta oli juba selle ehitamisest peale teada, et see ei olnud mõeldud sõitudeks avamereliinidel. Sellel oli algusest peale eriline luba sõita vaid Läänemere Ahvenamere-nimelises osas Soome ja Rootsi vahel.

Sellest aga ei olnud teavitatud aluse uusi omanikke, kui Estoniaks nimetatud laev saadeti Eesti ja Rootsi vaheliseks liinilaevaks. Just see asjaolu on peamine süüdlane selles, miks laev uppus tugeva tormi ajal Läänemere põhjaosas 25 aastat tagasi. See oli ohvriterohkeim Läänemerel juhtunud katastroof rahuajal.

Vandenõuteooriad ja muud udujutud peaks juba unustama. Olen täiesti kindel, et Estonia uppus laeva ehitusvigade tõttu. Oli siis viga ainult ehitamises, puhtalt visiiri kinnitamises – mõni kinnitus oli ehk lahti jäänud – või oli laeva kiirus õnnetuse hetkel liiga suur, arvestamata raskete ilmastikuoludega.

Neile väidetele me enam päris ühest kinnitust ei saa, aga süü peitub nendes kolmes aspektis. Nüüd tuleks anda lõpuks rahu nendele 852 inimesele, kellele reis Estoniaga saatuslikuks sai.

Tagasi üles