Maarius Suviste: kas tuleb ka linnas elamise öö?

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Nüüd on see siis tehtud – just nõnda saab öelda nädalavahetusel toimunud esimese üle-eestilise maal elamise päeva kohta.

Tuleb nõustuda päeva ühe korraldaja, Otepää vallas asuva Vidrike küla külavanema Ivika Nõgeliga, kes tõdes: «Kindlasti vajab maal elamise päev veel eestlaste teadvusse jõudmist. Tundub, et algus on julgustav.»

Hästi ja tabavalt öeldud. Kõik läks ju kokkuvõttes hästi, oldi pildis nii palju kui saadi. Tehtud see ettevõtmine sai, aga eks alati saab paremini, ja peabki saama.

Laupäeval maapäeval siin-seal külastuskohtades käies ning huvilistega rääkides tuli ikka ja jälle jutuks, et rahvast oleks justkui kuidagi vähevõitu. Nii neid, kes kohapeal elavad, kui ka neid, kes maal elamise päeva käigus maakohti külastasid.

Samas on kuidagi paradoksaalne olukord. Justkui paljud teavad end arvavat ja mõistvat, et maal on hea ja tore, aga teisalt tuleb teha üleskutseid ja selgitada, kuidas maal elatakse. Tegelikult elatakse. Ja näidatakse pildikesi elu võimalikkusest maal.

See ei tohikski tegelikult enam teemapüstitus olla. Mis küsimus see on, kas elu maal on võimalik? Loomulikult on!

Küsimuste küsimus on, millal jõuab kätte see aeg ja arusaamine, et kui tõeliselt elada tahad, siis ainuvõimalik tee selleks on elada maal. Maal ja ainult maal. Ning see võiks kujuneda nii mõistetavaks, et liigubki ilma tagant lükkamata soovitud suunas. Või nagu öeldakse: maal saad teha seda, mida mujal ei saa. Maal on see võimalik.

See ei tohiks enam teemapüstitus olla. Mis küsimus see on, kas elu maal on võimalik? Loomulikult on!

Aga nagu üleeilsel maapäeval siin-seal selgus, siis eriti just noored pered tuleksid/läheksid hea meelega maale, kui ei oleks mitut aga. Näiteks soovitakse, et maapiirkondades oleks linnaga samal tasemel töötasud. Samuti soovitakse seda, et elu alustavad noored, kel pole võimalik laenuraha eest kohe oma kodu soetada, saaksid elada üüripinnal. Vähemalt mõnda aega, enne kui jalad alla saavad. Seni, kuni üüripindasid napib või neid vaat et üldse ei olegi saadaval ja palgad on ka nagu on, siis kahjuks tuleb ikka ja jälle nentida: tahaks küll maale, aga...

Huvitav, kas linnades tehakse edaspidi ka mingeid maal-elamise-päeva-laadseid üritusi. Näiteks vastukaaluks «Linnas elamise öö». Või on juba linnas tõesti nii hea, et kampaaniat ei peagi tegema? Iseenesest tullakse/minnakse muidu ka?