Sulev Valner: kaks aastat haldusreformist – kuidas edasi?

Sulev Valner

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Ministeeriumi esindaja sõnul ei saa lõputult jääda rääkima haldusreformijärgsest kohanemisest. Nüüd tasub mõelda, kuidas ühinemistega tekkinud arenguvõimalusi ära kasutada.

Kaks aastat pärast haldusreformi võime tõdeda, et omavalitsuste ühinemise mõttes on see tehtud. Need, kes pidid riigikogus 2016. aastal vastu võetud seaduse nõuete järgi ühinema, need ühinesid või ühendati valitsuse algatusel. Need, kes olid omavalitsusena 5000 elaniku miinimumnõudest suuremad, võisid jääda eraldi, Kagu-Eestis lõpuks ainsana Võru linn.

Kas kellegi arvates õigesti või valesti, aga just nii tolleaegne valitsus seaduses seatud nõuete alusel otsustas. Uus Eesti kaart sai sellega kujundatud, kindlasti mitte igaveseks, aga arvatavasti piisavaks ajaks, et tasub vahepeal paberile trükkida ja seinale panna.

Ometi võib ka kaks aastat pärast ühinemisi öelda, et haldusreform ei ole veel lõppenud. 2017. aasta ühinemised olid vaid esimesed sammud selles protsessis. Ühinemised ei olnud eesmärk omaette, vaid eelkõige vahend, et tugevdada omavalitsusi ja kogu Eesti omavalitsuste süsteemi.

Kipume seda võib-olla unustama, aga näiteks riigikontroll ja õiguskantsler heitsid enne reformi aastast aastasse ette, et paljud väikesed valla- või linnavalitsused ei suuda kõiki kohustusi omaenda elanike õiguste tagamiseks vajalikul viisil täita. Ministeeriumid kasutasid omavalitsuste killustatust ja nõrkust sageli hea ettekäände või ka tegeliku põhjusena, miks aina rohkemate otsuste tegemine riigis tsentraliseerida.

Osa haldusreformi kriitikuid ütleb tagantjärele, et õige omavalitsuste arv oleks Kagu-Eesti kolmes maakonnas olnud kolm: üks maakond – üks omavalitsus.

Nüüd on olukord muutunud. Valitsuse tegevusprogrammis on rida punkte, mida võib lugeda haldusreformi sisuliseks jätkamiseks. Omavalitsustele antakse täiendavaid ülesandeid, mida nad varasemast paremini täita suudavad, kasvatades vastavalt ka tulubaasi. Samuti on valitsus suurendanud omavalitsuste eelarvelist iseseisvust, tõstes nende otsustusvabadust riikliku sihtotstarbelise raha kasutamisel. Motiveerime ka kohalikke omavalitsusi soosima ettevõtlust.

Enamate ülesannete andmine valla- ja linnavalitsustele on põhjendatav sellega, et kui enne oli Eestis omavalitsuse keskmine suurus pisut üle 1800 elaniku, siis pärast reformi on see rohkem kui 7700.

Igaüks saab aru, et alla 2000 elanikuga väikevald ja 6000–7000 või enama elanikuga omavalitsus (suurem kui näiteks Põlva linna rahvaarv) on oma võimaluste poolest kaks eri asja. Reformi tulemus peaks olema piisav, et omavalitsuste väiksus ei takistaks enam kohaliku valitsemise heal tasemel korraldamist.

Esmane rahandusministeeriumis tehtud analüüs näitab, et kui töötajate üldarv ühinenud valdades-linnades on umbes kümnendiku võrra vähenenud, siis juhtimise ja raamatupidamise kokkutõmbamise arvelt on suunatud enam teenistuskohti teenuste osutamisse ja korraldamisse. See omakorda on võimaldanud töötajate spetsialiseerumist.

Lastekaitse ja teiste sotsiaalvaldkonna alade, IT, ehituse ja hangete spetsialistid, juristid, järelevalve ja sisekontrolli ametnikud on näited inimestest, keda uutes omavalitsustes töötab senisest oluliselt rohkem ja täiskohaga, mitte näiteks 0,3 koormusega muude kohustuste kõrvalt.

Praegu on veel vara kõiki tulemusi hinnata. Riik ei mõtle, et tegi reformi ära ja saage nüüd üksi hakkama. Meid tõesti huvitab, kuidas ühinenud ja ka ühinemata jäänud valdadel-linnadel läheb, milles saab aidata, sekkumata liigselt kohaliku elu korraldamisse.

Ette võetud on näiteks koolitusprogramme valla- ja linnajuhtidele, arendustöötajatele ja volikogude liikmetele, seminare sisekontrolli ja avatud valitsemise teemadel ja nii edasi. Oktoobri algusest on avatud järjekordne taotlusvoor omavalitsusüksuste koostöö- ja teenuste osutamise võime tõstmiseks, kus toetussumma taotleja kohta on kuni 25 000 eurot.

Kagu-Eesti kolmes maakonnas jäi senise 39 omavalitsuse asemel alles 11 valda ja linna. Kas vähe või palju?

Arvestades ühinemisi saatnud kriitikat ja seda, kuidas kümned vallad läksid ühinemisotsuste vastu riigikohtusse, siis ilmselt puudutas muutus paljude väikeste kogukondade valuläve. Neid tundeid ei saa alahinnata. Siiski julgeks kahele möödunud aastale tagasi vaadates väita, et reform on läinud nii suure muutuse kohta küllalt rahulikult. Selle üks eeldus oli, et valdav osa otsuseid, kes kellega ühineb, sündis kohapeal.

Võru linn ja vald võiksid edaspidi ühinemist kaaluda küll, et vald saaks endale õige keskuse ja linn tagamaa.

Osa haldusreformi kriitikuid ütleb tagantjärele, et õige omavalitsuste arv oleks Kagu-Eesti kolmes maakonnas olnud kolm: üks maakond – üks omavalitsus. Niisugune otsus oleks saanud sündida ainult väga suure jõuga ülalt alla. Tõenäoliselt poleks sellise eesmärgi seadmise puhul, et vähem kui terve maakond pole ühinemisel mõtet, midagi sündinudki, mis võis olla ka osa rääkijate varjatud eesmärk.

Mõni eksperdi soovitatud ühinemine jäi reformi käigus toimumata. Arvan, et näiteks Võru linn ja vald võiksid edaspidi ühinemist kaaluda küll, et vald saaks endale õige keskuse ja linn tagamaa. Kaalumisel on haldusreformieelsete ühinemistoetuste taastamine.

Kõige enam on reformi järel küsimusi tekitanud linna nime edasikandjad pärast ühinemist. Selliseid näiteid tekkis üle Eesti kokku viis: Pärnu, Paide, Narva-Jõesuu, Haapsalu ja Tartu linn, mis nüüd hõlmavad ka küllalt suuri maapiirkondi. Valgas oli selline võimalus jutuks, aga otsustati valla nimetuse kasuks. Arvan, et see oli valgalastel hea otsus.

Mõnel pool mujal tehti teistsuguseid valikuid. Lõuna-Eestile lähim näide Tartu on ehk vähem küsimust tekitav, sest siin oli ühinenud Tähtvere valla elanike arv linnast kümneid kordi väiksem. Aga näiteks uue suure Pärnu linna nime kallal hammaste teritamist kuuleb pea iga päev. Võib-olla harjume aja jooksul selliste omavalitsuste nimedega ära või tuleb edaspidi siiski otsida paremat lahendust.

Ühinenud omavalitsuste esimesed kaks aastat pole olnud paljudel kindlasti kõige kergem aeg. Siiski ei saa ka lõputult jääda rääkima vaid reformijärgsest kohanemisest. Nüüd tasub mõelda, kuidas ühinemistega tulnud uusi arenguvõimalusi ära kasutada.

Tagasi üles